Kui koroonaviirus ei olnud veel Eestis nii ulatuslik ja ei tehtud sellist tööd mida on praeguseks hetkeks tehtud. Ma ei hakka selle poole pealt midagi kirjutama kuna arvamusi on selles suunas palju.

Mina ise sain teate, 16.03, rohkem mitte praktikale ilmuda. Nii kui kurb kui see ka ei oleks, olen mina enamus ajast ikkagi tublisti kodus istunud. Olen käinud küll toidupoes ja jalutamas. No kui aus olla siis sain ka ühel aja hetkel käidud sünnipäeval aga siis sellel ajal ei olnud selliseid piiranguid nagu on praeguseks väljakuulutatud.

Enne eriolukorda sai käidud Mysushit söömas. Käisime Mere pst. mysushis. Nimelt olin saanud tinderis ühe tüübiga tuttavaks ja ühel päeval kui Hanna oli G* juures siis kasutasin juhust. Okei, me oleme ka enne kohtunud koos Hannaga aga noh, kasutasin juhust kuna ma olin ju vaba. Igatahes jalutasime vanalinnas. Ma polnud ammu nii pikalt jalutanud ja ausalt öeldes ma ei teadnudki, et meil ikka nii väike vanalinn on. Lõpetuseks käisime mysushis. Turvamees ukse peal kraadis meid. See oli naljakas kuna ma vaatasin kaugelt, et tal termomeeter käes ja ma hakkasin naerma. Ma olin just projektipõhise praktikaga kogenud kogemust kus üks mees tuli temperatuuri mõõtma ja ta oli just külma käest tulnud. Tulemus oli alajahtumine. Sellel hetkel kui ma mysushis nägin seda termomeetrit siis ma hakkasin naerma selle üle kuna me olime ju ka pikalt õues olnud ja otsaesised külmad. See inimene mõõtis meilt randme pealt. Ma ei tea kui aus see sai olla aga noh, las olla. Kui me istusime maha siis ma oleks tahtnud nii nuusata aga arvestades olukorda maailmas siis ma siiski seda ei teinud. Järgmine hetk hakkas mul nii külm kuna ma olin tulnud külmast sooja. Lisaks olin ma lonksu ingveriõlut võtnud mis oli tulnud vist sügavkülmast. See oli mega külm. Igatahes kõrvalt vaadates olin ma vist koroonahaige valmis. Õnneks ma tellisin endale ka kakaod ja kõik lahenes. Naljakas oli see, et kõik hädad tulid mulle peale kui ma olin võõra inimesega väljas.

Olen praegust olukord võtnud üpris tõsiselt kuid tunnen, et iga päevaga jään ma rohkem kodus lollimaks. Ma ühel päeval mõtlesin, et ma ju Hannaga olin peaaegu 1.5aastat kodune. Tähendab, ma olin temaga tegelikult kodune kuni 1aasta ja 9kuuni. See tundub nii uskumatu aeg ja uskumatu millised kaotusi ja võite ma sellest perioodis sain. See on küll südamelähedane ja väärtuslik aeg kuid ei kunagi uuesti. Võibolla oli asi minu vanuses, võibolla asi milleski muus aga seal kodu seinte taga ma muutusin ja ma muutusin selliseks inimeseks kes ma ei tahtnud olla.

Ma sellel perioodil unustasin paljusi asju. Ma olin nii suures stressis, sest ma võisin juba 5 minutit tagasi öeldu unustada. Minu jaoks oli see suur probleem. Eriti raske oli kooli minna, sest taas ma pidin ju hakkama treenima oma mälu. Ma ütleks, et ma olen praeguseks aja hetkeks nii öelda taastanud oma mälu kuid ma ei saa öelda, et 100%. Sellest on nüüdseks sirka 2-3 aastat möödas. Nüüd ma olen taas koduseinte vahel ja tunnen kerget paanikat, et mu mõistus hakkab mind sööma. Ma olen küll valmis siin kodus istuma ja vahepeal jalutamas käima kuid tunnen, et nii kui koju jään siis mingid juured hoiavad mind voodis nagu üks inimene mulle ütles. See on suht tõsi ja ütleme nii, et ma võiks ju rohkem pingutada aga ei viitsi ju väga.

Kodus olles mõtlen ikka sellele, et kui ei oleks praegust olukorda siis 12 päeva pärast oleks taas lennukis ja tunneks mõnusat sooja päikest. Ehk isegi ka rannaliiva ja selle mõnusid. Meie sõit oleks läinud Gruusiasse. Lausa nii uhke ja suure kambaga. Kümnekesti pole veel kunagi reisile läinud. Ma ise nalja pärast mõtlesin, et kuna reisile ei saa aga google maps on meil ju ikka olemas. Teeme reisi ikka läbi streetview’ga. *nali