Mind on mitu korda kutsutud driftima erineva inimese poolt. See ei ole mulle pakkunud huvi, et ma tahaksin minna. Selle asemel olen ma läinud hoopis lastega kelgutama. Ühel päeval kui oli plaanis kelgutama minna ja siis nägin nii palju vaeva, et end kokku võtta. Nimelt läks meil umbes täpselt 1.5tundi, et jõuda autosse. Mina olin see kõige suurem lohe. Teisel kohal vist lapsed ja kõige suurem tahtja oli Avo.

Kui me lõpuks riidesse saime siis Andri avastas, et tal on jalanõud märjad. Me otsisime mingi pool tundi teisi jalanõusid. Lõpuks leidsime mingisugused. Need olid Andrile suured kuid siiski kelgutama tahtsid lapsed ju minna. Laadisime kelgud autosse ja hakkasime sõitma mäe poole. Teel mäe poole otsustasime käia korra poest läbi. Teinekord müüakse meie kodupoes jalanõusid ja Avo arvas, et äkki leiab õige suuruses jalanõud. Tükk aega oli seal poes ja välja tuli hoopis 3€ kelguga. Jalanõusid ta ei saanudki.

Kui me mäe juurde jõudsime oli juba kott pime. Vähemalt esialgu tundus. Eriti see mägi kuna see oli täiesti pimeduses ja metsa sees. Kui kõndisime mäe poole ja olime mäe peal siis silmad harjusid selle pimedusega ära ja kokkuvõttes polnud üldse nii pime kui esialgu tundus.

Alguses lasi Hanna poole mäe pealt liugu. Koos minuga ei olnud Hanna nõus sõitma. Tahtis vaid üksi sõita ja oma kelguga. Tegelikult ei olnud see tema kelk vaid Andri oma. Lihtsalt omastas kelgu ära kuna Andri sai uue kelgu. Lõpuks kui Hanna vähe julgem oli siis lasi alla mäe pealt. Hanna oleks kaks korda puusse sõitnud. Õnneks nii ei juhtunud. Ühel korral kahe puu vahelt pani ja teine kord kukkus enne puud kelgult maha. Muul ajal sõitis puudest mööda. Eriti naljakas oli see kui Hanna sõitis hüpekast läbi. Hanna lendas kõrgele ja kui maandus siis käis nii armas hääl Hanna poolt kui ka maandumise hääl, pots. Me Avoga nii naersime. Hanna läks sellest hüppest nii vaimustusse, et vudis kiiresti mäe otsa ja lasi taaskord mitu korda alla.

Järgmisel päeval läksime uuesti kelgutama. Valisime selleks korraks teise koha. Koha poolest oli mägi parem kuna puid polnud aga olid suusatajad. Õnneks väga palju suusatajaid sellel päeval ei olnud. Alles lõpu poole tulid rohkem suusatajaid. Üks suusataja pani üle Hannast. Hanna ise oli ka pahas tujus ja ei kuulanud sõna. Ma ütlen Hannale, et suusataja tuleb, et mine tee kõrvale. Hanna vist ei uskunud mind ja siis minut hiljem olid nad seal koos.

Algas täpselt samamoodi. Hanna lasi mäe keskelt ja lõpuks oli nii julge, et lasi kõige kõrgemalt alla. Seal suusatajate raja pealt sai vingelt suure hoo. Läksin ma siis kõige kõrgemasse kohta ja hakkasin slaalomit alla sõitma. See oli vinge. Selline tunne nagu sõidaks mäesuuska. Korraks tuli selline igatsus mäesuusatamise vastu, et kui piletid oleksid no nii poole odavamad siis ma oleks kas või kohe astuma hakanud. Kahjuks nii polnud ja ega mulle lumi enam vist nii palju ei meeldi kah. Vähemalt jube tüütu oli kõndida mäest üles ja lausa nahk läks märjaks. Kuigi muidu suusatamisega on see vahe, et ei pea ise kõndima mäest üles vaid masin viib su. Niisiis ei oska ma öelda ka, et kas mulle ikka meeldib.

Peale kelgutamist tundsin, et olen valmis minema driftima. Kirjutasin sõbrale, et ta mind driftima viiks. Ta oli koheselt nõus ja nii me läksimegi. Kuigi ma suutsin vahepeal tujust ära minna. Meie esialgne plaan oli minna üht kohta driftima aga ma otsustasin viimasel hetkel ümber, et sinna ma siiski ei tahtnud minna. Nimelt olin saanud ma snapi ja üks seltskond sealses asukohas ei olnud see mida ma vajasin. Niisiis käisime teises kohas driftimas ja mõne aja pärast liikusime esialgsesse plaanitud kohta. Õhtu läks meeletult kiirelt kuid talvemõnusid sain sajaga tunda sellel päeval. Isegi mõnes mõttes suusatamist.