Aeg läheb nii kiirelt. Ma ei tea kuhu see viimasel ajal jooksma on hakanud. Ma tegin avastuse, et ma ei ole juba pool aastat oma blogisse midagi kirjutanud. Ma olen aega ajalt midagi ülesse kirjutanud aga ei ole avalikuks pannud. Miski pärast blogi tundub nii tühine ja on kaotanud minu elus mõtte kuid kohati on mul kurb, et ma ei ole suutnud leida oma ajast seda blogi hetke. Panna kasvõi mõned read kirja, kasvõi ainult pool tundi tegeleda blogiga. Nagu ka laulus “mai viitsi mai taha mai suuda mai või”. Ilmselt need just on minu tunded olnud viimase poole aasta kohta.

Üle üldse tunnen ma viimasel ajal masenduse perioodi. Aeg on kuidagi nii tohutul kiirusel liikunud, et ma ei olegi suutnud end kokku võtta. Septembri kuust on mul kuidagi emotsionaalselt väga raske olnud. Ma otseselt ei oskagi välja tuua mis on minule olnud raske aga ma tean ja tunnen, et hinge peal on miskit rasket, väga rasket. Midagi, mida ma ei ole osanud seda siiamaani lahendada. Lahendus ei tundu ka lähedal olevat niisiis ma ilmselt pean lihtsalt leppima, et minu sees on kivikärakas.

Ma olen mitu päeva tegelikult võtnud kokku ja proovinud blogiga uuesti algust teha aga ma ei oska kuidagi poole pealt alustada ja ei oska ka uuesti alustada. Natukene nadi oleks lihtsalt alustada. Vähemalt minu meelest. Niisiis olen ma väga veidras olukorras. Küll jätkata, küll uuesti. Mõtisklesin ja mõtlesin välja, et oleks tore jätkata sealt kus pooleli jäi. Nimelt üritan välja mõelda tähtsamad sündmused sellel perioodil kui ka oma tunded ja emotsioonid. Ma ise jäin mõtlema ka seda, et olen oma emotsioonidega üksi jäänud. Ma olen alati siia blogisse välja kirjutanud oma viha, mõtted ja emotsioonid. See justkui aitas mul taas edasi liikuda. Kuna ma ei ole oma blogi pool aastat kasutasin siis äkki selle pärast nii karile olen iseendaga jõudnud!? 🤔 See on vaid üks oletus..

Niisiis lühidalt kirjutades poole aasta teekonnast. Ma isegi ei oska alustada, sest liiga palju on toimunud. Või kohati liiga vähe on toimunud.. Ma ise mõtlesin võtta postitused läbi kuude kaupa niisiis peaksin hetkel postituse tegema september 2019 kohta.

Septembris läksin ma uuesti kooli. Olen jõudnud II kursusele. Kooli alguses oli tunniplaan tihe kuid samas oli ka puhkepäevi. Oli stressi nii kooli pärast kui ka kooli keskkonna pärast. Tean, et nutsin päris mitu peatäit maha kuna tundsin nii üksikuna. Inimesed kellega eelnevalt suhtlesin ei teinud minust välja. Käisin koolis nagu üksi oleksin tundides. See oli kohati hea, sest siis ma kuulsin ka mida õpetaja rääkis. Suutsin niimoodi keskenduda tunnile. Kohati keerutasid mul mõtted, et nagu oleksin läbi põrunud. Ma tean, et ma ei käinud paljudes tundides kuna ma vaimselt ega füüsiliselt ei jõudnud. Ma tundsin nagu mu eriala oleks nii vale ja ma ei tahaks enam üldse seal koolis käija. Mul oli tunne nagu kõnniks koolist minema ja enam kunagi tagasi ei tuleks. Ma nägin justkui pimedat tunnelit millel lõppu polnud. See oli minu jaoks väga raske. Pime tupik mille lõpus on lõputu õudus.

Kuna mul koolis ei läinud hästi siis tahtsin olla õnnelik vähemalt väljas pool kooli. Peale kooli polnud mul aga ajaliselt aega midagi teha. Hanna lasteaed kestab ajaliselt väga vähe. Minna kuhugile trenni ei tulnud isegi plaani, sest ajad absoluutselt ei klappinud. Ma tean, et ma proovisin mingil hetkel tantsutrenni aga sealt ma sain suure trauma niisiis oli paras katsumus taas tõusta ja midagi üritada. Niisiis minu jaoks tundus lihtsam ja kergem viis kodus istudes.

Kuid kodus istumisest sai aga midagi muud. Jah, ma tõesti istusin kodus kuid mind tuju üleval hoidis netflix, internet, lennupiletid. Ma otsisin erinevaid lennupileteid ja erinevaid variante, et teha seda mis mind õnnelikuks teeb. See tähendab reisimine. Ma leidsin mõningaid pakkumisi küll kuid enamus jäid lihtsalt pakkumisteks. Päris ihuüksi kuhugile ka ei tahaks minna, veel vähem väikese lapsega. Kuigi oleksin äärepealt läinud Berliini, sest pakkumine oli megahea. Kahe peale kokku 25€.

Korraga ei olnud ma rahul oma endise autoga. See roostetas suhteliselt palju ja juba see tekitas minus korralikult stressi. Kas ma saan üldse auto maha müüdud, kas ma saan selle autoga üldse hakkama, kas ma pean auto romulasse viima?!? Need mõtted ringlesid minus. Kuna kõik see tekitas minus ebameeldivust siis hakkasin ma vaatama endale uuemat autot. Mõtlesin, et minu tuju kindlasti tõstab uus auto ja nii ka oli. Seda enam, et endine auto oli varsti muutumaks roosteämbriks. Niisiis vahetasin välja oma auto. Minu Focus läks uuele jahimaale ja minu tulevane tuli aia taha. Ma sain isegi kuu aega olla lausa kahe auto omanik. Minu uus nunnukas saabus automaat käigukastiga, kliimaga ja katusereelingutega. Minu tibuke Citroen C4. Kuid mõne hetke pärast kadus see rõõm, sest üks ilukilp lendas minema ja üsna pea pidin võtma ära ka katusereelingud. Minu meelest enne oli auto silmailu siis nüüd on iga tavaline auto. Uusi meeldivaid ilukilpe pole ma siiani leidnud.

Septembris külastasid meid ka mu ema lapsepõlve sõbrannad. See oli väga lahe lasna gängi üritus. Nii tore oli kuulda kuidas minu lapsepõlve sõbrannal läheb ja kuidas ema sõbrannad elavad. Meil oli suur sööma ja käidi ka saunas. Kõigil olid mehed ja lapsed kaasas. Väga tore oli vaadata kuidas lapsed on kasvanud.

Kuu lõpus oli Oktoberfest 2019. Ma külastasin seda koos sõbranna ja tema emaga. See oli üks lahedamaid üritusi kus ma sellel aastal käisin. Seal sai väheke napsu võetud ja kuidagi õhkkond oli väga lahe. Kuid mina ise arvan, et järgmisel aastal kindlasti seda üritust ei külasta kuna midagi jäi sealt justkui puudu. Võibolla jäi puudu see, et läksime üpris vara minema ja pidu jäi justkui poolikuks. Ma ausalt ei tea..

Septembris sai veel asju tehtud kuid kõike ei saa ka kirja panna. Pole enam nii detailselt meeles ja mõnes mõttes pole mõned asjad enam olulised kah.