Oma suvest järgi kirjutada on üsna tüütu aga proovin seda siiski teha. Mul reaalselt juba endal tunne, et mingit suve pole olnud kuna minu aktiivsus on blogi pidamises null. Tegelikult on olnud mul väga raske võtta aega, et blogi postitus valmis kirjutada. Enamasti kardan ma seda, et ei ole enam milleski kirjutada aga kui jään lähemalt mõtlema on tegelikkuses mul maad ja ilmad kokku kirjutada. Teiselt on mul tunne, et ei jaksa kirjutada nii palju ja tahaks piltidega edasi öelda seikluseid aga mul pole enam piisavalt mälu piltide panemises. Ma ei ole siiani mingit alternatiivi leidnud kuidas panna pildid teisiti. Ega siis midagi ja alustangi peale.

Ma käisin Võsu rannafestivalil. See otsus tuli täiesti spontaanselt. Otsustasime, et peame käima ka sellel aastal ja nii me end Võsule viisimegi. Laupäevasel päeval veetsime nublu, smilersi ja muude esinejate seltsis. Muidu Võsul oli väga lahe kuid mis mind väga häiris oli pileti süsteem. Me pidime peaaegu 40 minutit ootama järjekorras, et alale sisse saada. See oli üsna tüütu. Muidu alal ise oli üsna suur. Söömisega me seal vaeva ei näinud, järjekorrad olid samuti meeletult pikad. Täiesti lõpuni rannafestivalil ei olnud. Esiteks lapsed kodus ootasid ja teiseks juba üsna jahe hakkas ning ei tahtnud hiljem rahvamassiga lahkuda. Nii me otsustasimegi varem liikuma hakata. Lisaks oli meie auto ka väga kaugele pargitud.

Koju jõudsime ilusasti ja kodus ootas meid päris suur üllatus. Nimelt olid lapsed magama läinud koos Avoga. Olime enam kui kindel, et lapsed magavad Avo kaisus või vähemalt temaga ühes toas. Olime üllatunud, et Avo oli saanud korra maja ja kupatanud Andri oma tuppa magama ning Hanna ka oma tuppa. Seda oli tore näha kuna minu selg varsti ei kannata Hanna tassimist.

Paar päeva hiljem käisin koos oma meestega SUP matkal. Okei, nali, nali.. Mina, Marcus ja Markus. Hanna veetis oma päeva oma isaga. Meil kodus läks üsna kaua aega niisiis sõitis G* juba peaaegu meie koduni välja. Marcus viisakusest pakkus, et ta võib viia neid Piritale. G* oli sellega nõus. No ja muidugi autos räägiti juttu ka. G* pakkus Marcusele mingit töökohta. Ausalt öeldes olin ma selle peale üsna tige, et Marcus selle peale üldse mõtlema hakkas. See selleks, me läksime Pirita jõele SUP matkale. Sõita oli väga mõnus. Väga ilus ilm oli aga veidikene tuuline. Sellegi poolest oli kõik super zen. Rahulikult sõites nägime ühes kohas poisse, kes oli jõe kaldalt kiiguga vette hüppeid teinud. See oli üsna lahe ja otsustasime viisakalt küsida ja proovida ka. Alguses plaanisin end mitte märjaks teha kuna ma olin matkale läinud kleidiga. Ma ei suutnud vastu pidada ja hüppasin ka vette. See oli päeva parim osa. Minu lapsepõlv tuli meelde, kõik mured olid korraga pühitud. See oli väga vinge. Edasine matk oli üsna väsitav kuna läksime Marcusega tülli kuna ta ei olnud mind kutsunud üht kohta.

Mind kõige rohkem häirib see, et Marcus teeb otsuseid minu eest. See tähendab seda, et ta ei küsi minu käest, et kas ma tahan sinna minna või tulla vaid otsustab minu eest kas ma saan sinna tulla või mitte. Justkui sellise mõttelaadiga, et ah, ta nagunii ei saa tulla kuna Hannat pole kuhugile jätta. Viisakas oleks nagu küsida või uurida, äkki ma ei tahagi sinna tulla või äkki just siis leiaksin kellegi Hannaga olema. See peaks minu otsus siiski olema kas või kuidas ma saan või tahan tulla. Igatahes kui vinguda siis ikka saab. Ma ei tea kas ta nüüd oma veast aru saanud, mida ma talle peaaegu terve meie koos oldud aja olen korrutanud, igatahes tema sõber Markus mõistis minu muret ja seoses sellega kutsus ta mind oma suvelõpu peole ning kui tahan +1 kaasa võtta siis võin seda teha. Mis puudutab aga minu Marcust siis tõesti selle aja jooksul on mind välja kutsunud kaasa.

Peale SUP matka saimegi koheselt Hanna tagasi. Matk meil vist kestis 2 tundi? Naljakas oli veidikene, et juba taheti Hannat tagasi anda. Kui Hanna auto peale saime siis Hanna nuttis tükk aega, et G* lahku läks ja kauem ei saanud olla. Seda oli üsna kurb vaadata kuna minul oli tõsiselt tore päev aga see hetk justkui nullis kõik. ELU…