Meie reis Ida-Virumaale hakkas sellest, et ma olen peaaegu aasta otsa otsinud endale narivoodit. Narivoodi osas olin väga nõudlik. Minu kõige suurem kriteerium oli see, et alumise ja ülemise voodi vahel võiks olla nii suur ala, et saaks sirge seljaga istuda. Teine kriteerium oli see, et alumine voodi peaks olema 120×200 suuruses. Nüüd leidsin lausa kaks pakkumist. Selle vahega, et alumine voodi oli ühel lausa 140×200 suuruses. Otseselt see ei oleks sobinud aga sobis küll. No teate küll kui leiate mitu pakkumist siis ikka ühest meeldib ühed asjad ja teisest teised. Nii oli ka mul. See 140×200 voodis meeldis ainult konstruktsiooni pärast. Valikus oli ka 120×200 voodi, mis mulle väga meeldis. Just see asus Ida-Virumaal ja sinna olimegi teel.

Pikk sõit Tallinnast Ida-Virumaale. Jõudsime plaanitust 20 minutit varem kohale. Ootasime ja vaatasime ringi. Juba mõne aja pärast oli inimene ukse all. Ta tuli kuskilt kohast koju, et narivoodi üle anda. Me olime laenuks küsinud Avolt kaubikut. Hakkasime siis narivoodit jupi haaval kaubikusse panema. Aeg läks üsna ruttu. Mõned tükid olid üsna rasked ja müüja aitas meid ka. Tegelikult enamus tükid viis ta autosse. Ilma temata oleksime vist jänni jäänud. Samas me tugevad Eesti naised.

Edasi liikusime hesburgerisse. Võtsime sealt toidu. Hanna oli üsna jonnakas. Alguses ei olnud nõus käsi pesema siis valima mänguasja või jooki niisiis tegin end tugevaks ja ei ostnud talle laste einet. Võtsin toidu vaid endale. Tellides kuni autosse tagasi minemiseni jonnis nagu pöörane. Ma ei kujuta ette kui kaua ta oleks jonninud kui me toitu kaasa ei oleks võtnud. Selgitasin mitu korda aga ikka aru ei saanud. Mõne aja pärast jäi vait ja siis andsin talle oma friikartulid. Natukene ka oma burgerist. Edasi sõitsime Sillamäele.

Sillamäe oli üsna huvitav. Väga palju erinevaid hooneid olid. Mõni ilusam kui teine. Palju graveerinuid oli majadel ja iga maja oli eriline oma detailide poolest. Leidsime sealt sellise promenaadi, mis oli väga ilus. Kindlasti pimedas oleks see põlenud ja jalutada oleks seal väga kena olnud. Hoolimata vihasest ilmast oli ikka palju inimesi, kes jalutasid seal ringi. Käisime ka ühes nii öelda külapoes. Pood nägi seest väga vanaaegne. Müüjad sõnagi eesti keelest aru ei saanud. Selline tunne nagu oleks hoopis välismaal. Kõik see atmosfäär Sillamäel oli justkui teise riiki sattunud. Just sama tunde tekitas ka Viivikonna.

Viivikonna oli omaette vaatamisväärsus. Kutsutakse seda kummituslinnaks. Kummituslinnaks just sellepärast, et väidetavalt on see maha jäätud külake, kus kunagi kaevurid elasid. Kuna kaevandus pandi kinni siis inimesed lahkusid külast. Selle tagajärjel see külake hääbus. Majad, korterid lagunenud ja kohati varisemisohus. Mõnel polnud katuseid peal ja mõnel lausa polnud seinu küljes. See oli üks suur vaatamisväärsus, sest sellist kusagil mujal pole näinud. Jõudes edasi avastasime, et Viivikonna pole nii tühi nagu räägitakse. Õues koerad ja kassid. Maja ees mitmed autod. Aedades kasvuhooned koos taimedega. Lausa liiklus oli seal mitme auto näol. Nägime ka üht korda tehtud puumaja, kus oli väga ilus lillepeenar. Tuli ka üks perekond õue ja rääkis midagi vene keeles. Meie aga aru ei saanud ja tegime viimase tiiru, et minna järgmisesse kohta.

Meie järgmine sihtkoht oli Sirgala. Seal oli täpselt samuti maha jäetud külake. Seal olid kortermajad maha jäetud. Seisukord majadel oli parem kui Viivikonnas kuid siiski vaatamisväärsused. Võrreldes Viivikonnaga siis Sirgalas oli kortermajadel aknad ees. Ühes kohas olid lausa uued plastikaknad ette pandud. Elu märke seal siiski ei olnud. Plastikakendel olid tehase kleepsud peal. Ühe maja ees seisis ka kaks jalgratast. Need olid vanaaegsed. Leidsime üles ka kooli. Kool oli seest tühi ja üks külg maas. Nägime koolis olevat korvpalli väljakut. Seal saalis kasvasid puud ning puid kasvas ka kooli katusel. Lisaks oli kooli kõrval turnimiseks mõeldud asjad ja kiigud. Sellised vanaaegsed ja metallist. Kohe tulid sellised mälestused ette kuna mina olen kokku puutunud sellistega Lasnamäel. Nüüdseiks neid aruharva näha. Igal pool enamasti vahetatud uuemate vastu.

Sirgalast edasi liikusime Kohtla-Järvele. Seal tahtsime näha hirmsasti tuhamägesid ja me ka nägime neid. Nägime ka korstnaid. Need ilmselt töötasid täisvõimsuse peal kuna meeletult palju suitsu tuli. Sõitsime edasi ja otsisime kohta, kuidas saaksime lähemale tuhamägedele aga kahjuks ei leidnud seda õiget kohta. Kuid sellegi poolest nägime üpris lähedalt mägesid.

Kohtla-Järvelt edasi sõitsime Kiviõlisse. Seal me külastasime ühte tuhamäge. Kuna olime enamus ajast sõitnud ja autos istunud siis see oli kõige parem tegevus pikalt istumisest. Otsustasime ühtselt, et ronime mäe tippu. Parkisime auto parklasse ja läksime trepist ülesse. Kuigi kaugele trepist ei saanud. Alguses oli metallist trepp ja edasi oli puidust trepp. Puidust trepp oli algul korralik aga iga sammuga edasi läks koledamaks. Loodus oli puiduga omatööd teinud. Lõpuks pidime astuma ka üle ühe astme. Eriti kaugele me ei jõudnudki kui juba trepp oli katki. See meid muidugi ei kõigutanud. Ronisime ikkagi edasi. Isegi Hanna venitas end ilusasti mäest ülesse. Mäe peale jõudsime väga ilusal hetkel. Just vahetult enne päikse loojangut. Just see motiveeris meid edasi kõndima mäe tipule. Kogu teekond oli seda väärt. Päike oli imeilus ja tegi terve taeva punaseks. Õhk mäetipul oli värske, karge ja külm. Tegime paar pilti ja nautisime vaadet. Kuulda oli kuidas töölised tegid kaugemal tööd. Eriti kaua ei julgenud mäel ka olla. Kartsime, et kui päike loojub siis jääme täitsa hiljaks ning lõpuks peame pimedas alla tulema. Hakkasimegi vaikselt alla liikuma. Lõpuks kui alla jõudsime oli ümbruskond kottpime. Niisiis just õigel ajal hakkasime alla tulema.

Peale Kiviõli hakkasime koju liikuma. Peatusime ühes tanklas. Tanklas tankisime autot ja täiendasime kõhtu. Tanklas sai käidud vetsus ja pestud seal ka jalanõusid. Peale tuhamäge oli jalanõud mustust täis. Hanna roosad kummikud olid kokkuvõttes süsimustad ja seda ei saanud päris ära ka.

Väikse ringreisi käigul nägime palju huvitavaid vaatamisväärsuseid. See oli üks mitmekülgne sõit. Saime nii mulle narivoodi kui ka teadmisi ja õpetlikke nägemusi. Iga detail mingis külas jättis omamoodi kogemuse ja erilise tunde. Isiklikult on mul nii kahju vanadest majadest, mis lihtsalt maha jäetakse. Nii kurb on mõelda, et seal võis elada rõõmus ja kokkuhoidev perekond ning nüüd maja lihtsalt laguneb.

Videod reisist