Järjekordne koolinädal on läbi. Endiselt on väga raske kohaneda kooliga kui oled harjunud mitu kuud praktikal käima. Kuid tunnen, et olen siiski veidikene rohkem kohanenud aga jaa, koolis teemad on ikkagi väga rasked või lihtsalt ei suuda kohanduda kooliga. Kuid järjekordne reede on tulnud ja reedeks oli plaanid põgenemistuppa. Sellest kirjutasin lähemalt eelmises postituses. Tagant järgi mõeldes läks reede ikka mega kiirelt ja terve nädal veel kiiremini.

Laupäeva hommikul ärkasin üsna varakult. Mu tädi kutsus mind oma eksamile ja palus mind modelliks. Täpsemalt siis tegi eksamit meigikoolis. Üsna hästi ajastatud, sest õhtul läksin Marcuse sünnipäevale. Olin rohkem kui enamgi nõus. Ma olin üsna ärevil kuna polnud niimoodi enne modelliks olnud ja olin teist korda üldse meigitoolis. See selleks, vedasin kohale end ja rääkisime veidikene juttu. Mõne aja pärast istusingi juba toolil ja hakkas pihta see meikimine. Mõne aja pärast läks mul nina kinni ja nii ebamugav oli hingata. Lisaks hakkas veidikene ka selg valutama ja vaikselt tuli peale ärevus Marcuse sünnipäeva pärast kuna poistel tuli mõttesse kinkida Marcusele tema esimene auto, Ford Sierra. Mõte oli üsna pöörane ja me keegi ei kujutanud ette seda, et me reaalselt suudame selle ära teha. Niisiis mõtlesin koguaeg kaasa kingituse peale. Kui tulin taas mõtetega maa peale siis vaatasin kui lahedalt mu meik edasi valmib. Kuidas nägu muutub meigiga iga värvi tõmbega. Väga huvitav oli vaadata. Lõpuks kui valmis sai siis tehti ka meigist pilti. Olen tänulik, et sain minna kuna sain ka mõningaid õpetusi ka. Ma ei tea kas ka praktilisi õpetusi. Seda näen ilmselt siis kui end käsile võtan ja endale meigi näkku teen.

 

Peale meikimist võtsin peale Hanna ja sõitsin koju. Kodus hakkasin pakkima Marcuse kingitust. Ta tegelikult siiani ei tea mida ma talle kingin. Ta teab vaid kuupäevad ja mis kellaaegadest ning ühes kindlas kohas peab olema. Kingituse pakisin ära niimoodi, et printisin ühe paberi välja, kus oli kirjas oma mõeldud luuletus ja teisel pool oli kirjas algusest lõpuni üllatus. Selle paberi pakkisin ma täiesti ära, mitme pakendi sisse, et lõpuks tuli sellest sama suur karp kui kingakarp. Ma isegi filmisin seda kuidas ta seda pakendit lahti tegi. Midagi ei luba aga usun, et millalgi näitan selle ka ära.

Järgmisena suundusin sünnipäevale. Marcusel oli nii palju asju teha ja aitasin teda ka väheke. Mõne aja pärast tulid külalised. Tegime lõket ja grillisime. Sõime ja rääkisime juttu. Vahepeal mängisime ülilahedat mängu. See oli nagu telefonikõne aga liigutustega. Seda ka filmiti ja pärast oli neid videosid väga naljakas vaadata.

Aeg sünnipäeval läks üsna kiirelt. Eriti lahe oli see kui Marcus nägi oma autot esimest korda. Sellist nägu pole ma kunagi veel Marcusel näinud. Auto ise oli ikka korralik peldik. Roostetab jubedalt ja möriseb nagu traktor. Kui autoga väikse tiiru tegime majade vahel siis oli kuulda seda traktorit koguaeg. Isegi väga kaugelt. Sellega ikka paarutati sünnipäeva aegu mitu korraliku tiiru. Isegi üks naine hakkas hiljem rusikat näitama kui mindi uuesti sõitma. Enam vähem siis me ka lõpetasime. Kõige naljakam on see, et sünnipäeva õhtul lõhuti taga stange kogemata ära ka kuna üks vend tahtis auto katusele minna. Ta ekstra võttis veel jalanõud jalast ära, et auto peale ronida ja saatuse kiuste läks ikkagi katki. Naljakas, äkki kui ta jalanõusid poleks ära võtnud siis äkki oleks terve, kes teab.. mind ajas see igaljuhul väga naerma, et just jalanõud ära võeti.

Õhtu veetsime siis diskosaalis. Korralik helisüsteem oli koos laservalgustusega. Tossumasin oli ka, nagu mini Hollywood. Hiljem hakkasime nimetama Molliwood. Õhtul hakkas mul isegi paha aga mitte alkoholist vaid hapukurgist mida ma enda teadmata sisse sõin. See nimelt oli kartulisalati sees ja ma ei ole harjunud küsima kas on hapukurk sees või mitte kuna kui ma näen, et ei ole siis ei ole ja maitsest ma ka nagu ei tundnud siis sõin rahulikult ära tervelt kaks taldriku täit salatit. Mõelge, mida mu kõht võis teha kui mu kõht absoluutselt hapukurki ei talu? Ausalt te ei taha teada ja see rikkus mu õhtu praktiliselt ära. Ma käisin mingi 5 korda vetsus. Pärast kui salatit uuesti vaatasin siis see hapukurk oli nii väikseks hakitud, et seda praktiliselt ei näinud ka siis kui teadsid, et see on seal sees.

Õige pea kui olin oma kõhu ¨korda¨ saanud siis pidu läks magama. Enamasti kõik olid väsinud ja tahtsid magama. Kell oli siis 3. Hakkasime siis voodeid teistele tegema ja magama jõudsime kuskil poolest.

Pühapäevane päev läks koristamiseks. Nii palju oli koristada ja teha. Õhtuks me ei saanud ka kõike päris korda. Sõime ja siis läksime Kristjani juurde istumisele. Ta justkui pidas oma sünnipäeva. Ostis salatit ja torti, popcorni ja krõpsu. Veidikene olime seal ja siis läksime koju. Oleks hea meelega kauem olnud kuna plaanis oli minna ka piljardisse aga kahjuks oli järgmisel päeval koolipäev. Ma isegi pooleldi magasin järgmisel päeval sisse kuid sellegi poolest jõudsin õigel ajal kooli.