Pühapäeva õhtul läksin tavalisel kellaajal magama, arvestades, et järgmisel päeval on tööpäev. Kuskil kella 4 aeg ärkasin ülesse ja läksin vetsu. See aeg millal läksin vetsu hakkas mul nii paha, et oleksin peaaegu ära minestanud. Pulss oli mul kõrge. Tundsin kuidas mu süda hüppab rinnust välja. Tuli hull joogi janu. Kui ma oma häda sain ära tehtud siis ma ei suutnud enam oma tuppa minna. Ma heitsin ennast vetsu põrandale pikali ja puhkasin. Kui mul läks veidikene paremaks siis tundsin kuidas mu käed ja jalad surisesid. Ma üritasin helistada oma empsile aga ta ei võtnud vastu. Õigemini telefon oli kinni. Kui ma olin veidikene puhanud siis otsustasin alla minna jooma. Tõusin püsti ja läksin kiirelt alla. Jõudsin nii kaugele, et läksin köögis uuesti põrandale pikali. Puhkasin ja mõne aja pärast võtsin kraanist vett ning liikusin diivani peale pikali.

Ma enam täpselt ei mäleta mis, mis järjekorras oli aga diivani peal tundsin, et minuga ei ole kõik korras. Otsustasin empsile helistada veel viimast korda kui lõpliku järelduse teen. Õnneks emps helistas mulle peale neljandat korda helistamist tagasi. Huvitav oli see, et kõik korrad kui helistasin oli telefon nii öelda kinni. Tegelikult emps magas. Igatahes tuli emps alla ja kuulas mind ära.

Ma rääkisin empsile kuidas mul käed ja jalad surisevad. Ma ei suutnud parema käega nii öelda patsu lüüa kuna ma ei suutnud kätt niimoodi sirgeks panna. Isegi kui ma teise käega surusin siis oli tunda justkui mingi luu on ees. Lisaks mul oli hull iiveldus ja pea oleks justkui kuhugile pressi vahele jäänud. Nii hullult valutas pea. Otsustasime igaks juhuks kutsuda teadlikumad inimesed.

Kiirabi tuli umbes 12 minutiga kohale. Minu jaoks tundus see terve igavik kuna mul oli suur hirm. Esialgu rääkis minuga üks õde ja vaatas mind läbi. Lõpuks hakkas ta tahvelarvutisse midagi kirjutama ja mind hakkas uurima teine õde. Ta mõõtis mul veresuhkrut, vererõhku ja kraadis mind. Tuli välja, et mul oli 38.1 kraadi palavik. Anti korraldus panna mulle kanüül. Selle paigaldamine oli suhteliselt valus. Mulle tilgutati paracetamoli. Kui see oli ära tilkunud siis ei küsitud mu enesetunnet ega midagi. Juba taheti kanüül välja võtta aga emps ise küsis minult, et kuidas mul tunne on. Minu tunne ei olnud paremaks läinud. Tuli järgmine korraldus, et pean ikkagi haiglasse minema. Panin jope selga ja võtsin kott kaasa ning nii ma haiglasse läksingi.

Kiirabi autos pikali lamades käis mul nii palju erinevaid mõtteid peas. Samas tundsin nagu ma oleks nii tühi seest. Ma muretsesin Hanna pärast. Ma ei teadnud mida arvata või mida tunda. Vahepeal käisid peas ikka kõige hullemad stsenaariumid. Ma ei taha enam mõeldagi nende tunnete üle, mida valdasid mind sellel hetkel. Vahepeal ma justkui magasin aga samas kartsin silmi kinni panna. Sõit haiglasse oli ilmatuma kaua.

Kui olime jõudnud haiglasse siis toodi mulle auto ette ratastool ja sellega sõidutati mind EMOst sisse. Kõik oli vaikne justkui oleks maha jäätud kohas või justkui aeg oleks seisma jäänud. Pidin veidikene palati ukse taga ootama enne kui palatisse kärutati.

Mind kärutati ühe voodi juurde, kus paluti mul voodisse pikali minna. Voodis sain veidikene oodatud kui juba tuldi minuga tegelema. Mulle pandi uus tilguti, võeti verd ja tehti gripianalüüsi. Mulle pandi ette kirurgiline mask. Vererõhku mõõdeti ja hapniku sisaldust veres ka. Mina isiklikult oleksin endale hapnikku juurde andnud kuna näitaja oli 81%. Alla 90% on hapnikuvaegus. Norm on 96-100%. Igatahes voodis vedelesin mitu tundi. Lõpuks tuli keegi rääkima, et mul kahtlustatakse ajukelme põletikku. Tehti mulle kompuuter ja peale kompuutrit tuli mul hull paanika hoog. Mul lihtsalt pisarad tulid ja ei jäänud järgi. Mulle tehti mingi süst ja ma peale seda jäin ma magama.

Järsku äratas mind neuroloog. Ma nii ehmusin kui ta katsus mu kätt. Ma ärkasin selle peale üles ja ta uuris mind lähemalt. Rääkis mulle edasised käigud. Arst tahtis teha mulle lumbaalpunktsiooni ehk võtma seljast proovid, et olla kindel. Enne protseduuri tahtsin käia vetsust läbi. Olin väga närvis kuna keegi istus reaalselt 10 minutit seal vetsus. Selle ajaga katsusin ust kahel korral. Mõtlesin juba ise, et ei oska ust lahti teha. Lõpuks küsisin sealt ühelt töötajalt, et kus veel lähim vets on ja ta läks koputama selle ukse taha. Suhteliselt kohe tuli see inimene sealt vetsust välja. Käisin vetsus ära ja läksin tagasi palatisse. Olin protseduuriks valmis.

Arst tõi mulle paberi, kuhu pidin panema allkirja, et nõustun selle protseduuriga. Edasi toimetas ta mu seljaga. Ilusasti rääkis enne mida ta teeb ja mida tegema hakkab. Tänu sellele ma vist vähem kartsin ka. Algul tegi ta tuimestava süsti selga. See oli üsna valus, et pigistasin madratsit. Lõpuks võttis nõelaga proovi seljast. See oli leebem.

Peale protseduuri pidin ootama kuskil tund, et saada vastused. Olin vahepeal facebookis. Proovisin puhata. Vahepeal valutas selg ja siis tõusin istukile. Jube ebamugav oli istuda ja samas oli ebamugav ka lamada. Selleks ajaks oli kadunud mu peavalu ka. Õigemini õrnalt oli tunda. Lõpuks tulid ka vastused ja öeldi, et kõik on korras. Arvatavasti mul mingi viirus ja see tuleb lihtsalt läbi põdeda.

Haiglast lahkudes oli mul hapniku sisaldus veres 84%. Hiljem e-tervisest vaatasin, et on märgitud 96%. Naljakas! Haiglasse järgi tuli mulle emps ja me sõitsime koju. Kodus olles oli endiselt paha olla ning jalad ja käed veidikene surisesid. Õnneks midagi väga hullu polnud. Magasin siis mitu mõnusat tundi ja ka õhtul tuli uni ilusasti peale.

Järgmisel päeval oli olukord parem kuid mitte nii palju. Iiveldus oli endiselt aga mitte nii suurel määral. Peavalu oli kadunud aga ilmselt sellest, et pidin võtma 2 paracetamoli tabletti kolm korda päevas ja nii kolm päeva järjest. Õhtul oli magama minnes ka hull piin kuna selg hakkas valutama seljaproovist.

Kaks päeva hiljem käivad seljast tugevad valud läbi. Kui valu tuleb siis aitab vaid liigutamine. Ma ei suuda ka ühe koha peal pikalt olla. Nii ma terve päeva liigutan – kõnnin, laman või istun. Seljast proov võeti umbes nädal tagasi ja tundub nagu mul pikad juhtmed kuna valu läheb aina suuremaks. Õnneks on kanüüli ja verevõtmis koht ära paranenud. Tähendab, augud on olemas endiselt aga valu kadunud.