Hommik hakkas meil varakult. Äratus oli meil kell 5:30. Tallinna Lennujaamas olime 6:20. Lennuk läks meil kell 7:20 vahemaandumisega Amsterdamis. Kodus pakkisin hommikul veel viimased asjad kokku. Õnneks sellel korral ma päikseprille ei unustanud kuid unustasin akupanga maha. Tagantjärgi saan öelda, et akupanka mul polnudki vaja.

Amsterdami lennul jõudsin vaadata ühe filmi ära. Kui maandusime siis saime tund aega jalgu sirutada ja siis pidime minema juba Delhi lennule. Lennuk oli vägevalt suur. See on kõige suurem lennuk, millega olen sõitnud. Kohtade arv reas oli 2+6+2. See lend oli tüütu ja väsitav. Kestis see kokku 9 tundi. Lennu alguses saime veidikene magada kuid siis läks uni järsult ära. Peale seda saime süüa. Toit oli üsna hea. Saime süüa kana koos makaronidega. Lisaks kõrval olid veel makaronid ja neid serveeriti külmalt. Magustoiduks oli maitsestamata jogurt ja ananassi kookosega jogurt. Pakuti veel kahte erinevat jooki. Peale toitu oli lennukis pime. Paljud magasid ja paljud vaatasid filmi. Mina sain vaadatud ära 4 filmi. Peale seda hakkas pea nii hullult valutama ja silmad muutusid tundlikuks. Kõigi mini telekad seljatoe taga valgustasid lennukit ja muutsid silmad tundlikuks. Lõpuks kui oli jäänud 30minutit maandumiseni siis see aeg läks kõige hullemalt. Pepu ja selg valutas siis juba täiega.

Delhi lennujaama jõudes olime väga õnnelikud, et me kohale jõudsime. Lennujaam oli huvitav. See oli suur ja tagasihoidlik. See oli väga omapärane ja põrandal oli pehme vaip. Vetsudes olid tavalised potid ja ka kükitamiseks mõeldud kohake. Wifi Delhi lennujaamas kahjuks ei toiminud. Lennujaamas on ka valuutavahetus punktid ja saab ka vahetada raha pangakaardiga. Miinimum summa on 5500 ruupiat ja kui pangakaardi alusel valuutat vahetada siis selle summa pealt tuli 500 ruupiat teenustasuks. Sularahaga vahetades ei tulnud teenustasu juurde. Vahetuspunktis pead esitama ka passi. Internetiga on lood nii, et odavam on võtta lennujaamast pakett. Saab kasutada 1.5GB päevas ja niimoodi kaks kuud. Hind kokku 800 ruupiat. Samuti oli vaja esitada pass ja tehti ka pilti taotlejast. Interneti kaart aktiveerus 4 tunni pärast. Kui võtta otse pealinnast siis läheb kuni 32 tundi aega. Nii palju kui meie kõndisime ringi siis sellist kohta me ei näinudki, kus oleks saanud sellist internetikaarti võtta.

Kui me lõpuks lennujaamast välja saime siis suur taksode rivi oli lennujaama ukse juures. Kohe tuldi pakkuma taksosid. Nende peale ei tasuks minna kuna pakuvad hinnaks mitu-mitu korda suurema summa. Me ise läksime kohalike järgi ja kui olime ületanud kaks või kolm ülekäigurada siis tuli väike putka, millel seisis nimi “Local Taxy Service” või midagi taolist. Takso hind oli 478 ruupiat, alguses pakuti meile 2000 ruupiat. Vahe märgatav. Kui olime raha ära maksnud siis suunati meid auto juurde, kui seda autoks saab üldse nimetada. See oli nagu tuk-tukk ja auto segu. Meie mõistes nagu elektriauto. Hästi väike, hooldamata (mootori tuli põles), turvavööd olid aga ei saanud neid kinnitada, välimuselt kole ja mõlkis ning hea, et uksed kinni püsisid. Autol põhimõtteliselt puudus pagasnik. Auto pepu lõppes täpselt meie seljataga.

Öine liiklus oli meile justkui hommikune äratuskell. Saime küüsi teritada auto nahast istme sees. Hoida hinge kinni, arvates, et see päästab elu. Autoteel oli kolm rida kuid see tehti tuimalt 5 realiseks. Sõideti nii nagu hing ihkas ja gaasi vajutati nii nagu keegi ees koperdas. Vahepeal sõideti ikka väga kiirelt, arvestades seda, et turvavöösi ei saa kinnitada ja liiklus eluohtlik. Lisaks eri suundadest kostuv autosignaal. Vahepeal tegi taksojuht peatuse, et midagi küsida kohaliku käest, kes oli jäänud autotee äärde seisma, suunatuled sees. Kohati oli juba see hirmus kuna ma olin sellel hetkel täiesti kindel, et sellel päeval müüakse mu neer ja muud organid ära, mida veel.. Eriti hirmutas see kui rääkis oma telefoniga ja vahepeal mind silmas tahavaatepeegliga. 

Majutusse minekuga läks meil üsna hirmalt ja ebameeldivalt. Taksojuht viis meid kohta, mis ei olnud põrmugi õige paik. Ta ise oli ebameeldiv. Iga 5 minuti tagant sülitas aknast välja või lausa avas ukse, et sülitada. Taksojuht köhis ja lõpuks keeras salli ümber pea, ainult silmad paistsid. See oli üsna hirmus öises Delhis. Meist möödus ka mitu-mitu bussi. Kõikidel bussidel on akende ees ka trellid. Sellisel ajal Delhis ringi sõites tundus nagu buss veaks surnuid kuna kõigil olid rätid ümber peade ja lõug vajunud rinnale, arvatavasti ilu und tehes. See kõik oli väga hirmus. Eriti hirmsaks tegid vabalt liikuvad lehmad sõiduteel ja autode peale ärrituvad hulkuvad koerad. Vihale ja hirmule ajas see, et taksojuht muutus ka aina kurjemaks kuna ei leidnud meie hotelli ülesse. Ta aina röhatas ja ta kõne oli algusest peale veidi valjem kui muidu. Tundus, et ta tahaks, et me läheksime autost välja ja näitas meile mingit suvalist hotelli, mis võiks meile ka ju sobida. Viimase hirmu ajas nahka see, et järgmisena küsis ta karja meeste käest, kus võiks meie hotell asuda. Lõppude lõpuks leidsime hotelli ülesse. Üks meestest seal karjas teadis meie hotelli asukohast ja aitas taksojuhti. Hotelli ette jõudes oli tunne nagu tänav oleks välja surnud. Ainult hulkuvad koerad ja kamp mehi. Tänav oli kole ja õudne. Must ja räämas. Hotelli ukse ette jõudes vaatasime, et hotell on suletud. Ukse ette oli pandud paks kett koos tabalukuga. See tekitas kõhedust nagu oleks jõudnud kuhugile kummituslinna. Koos taksojuhiga kolistasime seal ukse taga ja lõpuks tuli turvamees avama ust. Kõik läks peale seda hästi. Saime omale toa ja sai end rahulikult tunda.

Kuid peale seda takso jama oli tunne tõesti, et tahaks lennujaama tagasi või hoopis istuda ülejäänud päevad hotellis. Ma lausa tundsin rõõmu võõrast toast võõral maal. Magama minemiseni olin täiesti veendunud, et veedan oma India reisi hotellitoas.