Olen pikemat aega kogunud jõudu, et taas tuua Teieni postitus. Ausalt öeldes ei oska ma otseselt midagi kirja panna aga ma proovin vähemalt algust teha. Nimelt hakkas mul 4.veebruaril hoolduspraktika. Sain koha oma ema töökoha juurde. See periood on väga kogemuste rikas olnud ja väga huvitav. Olen nautinud igat hetke praktikal. Mida aeg edasi seda rohkem ma tunnen kui väsinud ma olen. Tegelikult ei ole töö üldse kurnav ja teeksin seda meeleldi kuid ma tunnen, et minu füüsis hakkab mind alt vedama. Ma tunnen kuidas mu tervis läheb aina alla ja kuidas mu närvirakud koguaeg pingul on. Pingul on nad sellepärast, et Hanna lihtsalt nii palju kilkab kodus. See käib lihtsalt peast nii hullult läbi, eriti siis kui on peavalu. Lisaks on Hanna viimasel ajal nii väsitavalt emmekas, et koguaeg tahab sülle ja kaissu. Kõige suurem mure on mul selles, et ma pole siiani suutnud omale rutiini luua. Õigemini alguses läks päris hästi. Suutsime juba kell 9 voodis olla ja kell 10 oleme magama jäänud. Nüüd lihtsalt aeg venib peale tööd nii palju, et kui magama minemise aeg ja hakkame sättima magamistoa poole siis aeg läheb lihtsalt sekunditega. 

Nüüd ma lisan siia postituse, mis on kaua aega olnud mustandis ja ma pole isegi jõudnud vajutada avalda.. Muutmata kujul.

Minu viimane postitus oli täpselt nädal aega tagasi ja see rääkis lähemalt mu esimesest praktika päevast. Minu tunnetest ja muust. Nüüd ma olen peaaegu kaks nädalat järjest praktikal käinud. See väga põnev ja huvitav.

Minu praktika on tegelikult hoolduspraktika ehk põhimõtteliselt haiglat tutvustav. Just sellised algteadmised ja vaated, mis toimub haiglas. Ma olen siin teinud nii palju asju, et ma ei oskagi lühidalt kokku võtta. Kuid sellegi poolest üritan kuskilt alustada. Nimelt olen teinud lugematul arvul voodeid korda. Vahetanud pesusid ja puhastanud voodiraame. Olen tundide viisi passinud röntgenis. Tühjendanud uriinikotte ja kõndinud kümneid kilomeetreid maha, et viia analüüse laborisse. Viimasel korral sain röntgenis oodatud 40 minutit koos patsiendiga ja ma olin ikka päris vihane. Lisaks olen kõrvalt näinud protseduure, mida hakatakse praktiliselt õppima alles järgmisel kursusel. Näiteks vere võtmine, kateetri panemine ja ära võtmine.

Minu lemmik tegevus on siiamaani olnud vere võtmine. Huvitavam on kateetri panemine ja kõige igavam tegevus sidemete vahetamine. Sidemete vahetamine on tähtis osa haavade paranemisel kuid miks mina valisin selle igavamaks on see, et ma lihtsalt ei suuda seista jalgade peal ja lihtsalt vaadata tegevust pealt. Ma arvan seda, et kui ma ise sellega tegeleksin siis tunduks see veidi huvitavam ja aeg läheks ka siis kiiremini. Samas ma ei oska ka öelda, kas nii oleks. Kõige aega nõudvam on röntgenisse minek. Kunagi ei tea kas jõuad kuskil 10 minutiga käidud või läheb tunduvalt kauem. Veel sellised jalutavad tegevused on näiteks analüüside viimine laborisse ja verepangast vere toomine.

Kirjutan lähemalt ka röntgenist. Tavaliselt käime patsiendiga kaks korda röntgenis. Ükskord enne operatsiooni ja teine on päev peale operatsiooni. Selle kaudu saab aru siis kas kõik on hästi läinud. Üks patsient tuli meile sisse ja ma pidin minema temaga röntgenisse. Võtan siis ratastooli ja sõidutan patsiendi röntgenisse. Enne muidugi helistasin ette ka, et kas võib tulla. Nemad ütlesid jaa. Tagasi osakonda jõudsin alles 40minuti pärast kuna registratuur öeldi mulle ülbelt, et pean minema esimesse röntgenisse, et olete alati seal käinud. Kuigi ennem räägiti mulle, et pean minema teise röntgenisse. Lõpuks oli nii, et teise läks inimene ja siis sain alles mina sinna minna. Oleks nad kohe öelnud, et teise oleksin ma saanud juba minna sisse kuna see oli siis vaba. Veidi ennem kui sain teada läks sinna teisest osakonnast inimene sisse. Peale seda juhust mulle ei meeldi enam üldse seal käia. Täna nägin röntgen pildis tange kõhus. Õigemini ma arvasin, et need olid kõhus aga öeldi, et need olid kõhu peal ja kui vaatasin lähemalt pilti siis oli aru saada, et oligi kõhu peal kuna need tangid hoidsid mingit voolikut kinni.

Kui patsient läheb operatsioonile siis olen mina aidanud viia. Õigemini aitab tavaliselt see inimene, kes on vaba. Kui patsient tuleb operatsioonilt siis üldjuhul lähevad nad intensiivi jälgimisele. Mulle väga meeldib kui saan patsiendiga siis tegeleda. Tunnen end siis nii hästi justkui oleksin jõudnud Grey Anatoomiasse. Mõne aasta pärast ehk naeran selle üle aga praegusel hetkel on see tõesti väga huvitav kuna saan reaalselt ise käed külge panna. Erilise tunde annab see, et kui oled näinud inimest intensiivis ja on näha, et tal valutab ja paha olla on ning mõne päeva pärast liigub juba koridoris ringi ja nägu on naerul. See on nii imeline tunne, justkui uhkuse tunne ja kohati tuleb isegi nutt kurku sellest rõõmust.

Täna olen esimest korda 24 tundi praktikal. Tänane päev on veninud väga aeglaselt. Võimalik sellepärast, et mu pea jubedalt valutab. Kuid muidu eelnevad päevad on läinud kõik imekiirelt ja vahepeal tekib kurbus, et ei saa miskit teha kuna lihtsalt pole enam midagi teha kuniks jälle hakkab kiire. Samas hea, et vahel saab ka normaalselt puhata. Täna oli juhus kus osakonna õendusjuht läks ära ja meil koos teise praktikandiga hakkas nii igav. Nii kui õendusjuht tagasi tuli oli taas põnev. Saime lauda katta kuna ta tõi erinevaid asju lauale – apelsini, juustu, vorsti, merekarpe, komme, võileibu. Võibolla oli midagi veel. Enam ei mäleta aga vähemalt läks peale seda aeg kiiremini.

Nüüd jälle veidikene venib aga see on hea kuna saan tegeleda oma asjadega. Eriti hea on veel see, et keegi ei sega mind kõrval olles ja ei kutsu mind mängima ega soovi tähelepanu. Niisiis võtan ma seda veidikene nagu mini puhkusena.

Muidu osakond on imetore ja kõik on nii rõõmsad ja lõbusad. Ma ei ole vist kunagi olnud sellises seltskonnas, kus rõõmu pakatab igalt poolt. Selle aja jooksul on olnud ka väike draama aga sellest vist saadi ruttu jagu ka. Igatahes ma nii rahul kõigega!

Jäänud tänase praktika lõpuks– 184tundi

Ühel päeval läksid meil kaks haiglavoodit katki. Ühel ei töötanud enam üles-alla tõstmine. Voodi pani täiesti madalamasse asendisse ja nii jäigi. Isegi seljatuge ei saanud liigutada. Terve puldi lõi punaseks ka. Teisel voodil läks midagi paigast ära, et peaots läks täiesti alla ja jalad taeva poole. Niimoodi pool viltu. Tuli kaks remondimeest ja tegid need voodid korda. Sellel päeval läks ka kolmas voodi katki. Tahtsime minna röntgenisse ja panna patsiendil voodiääred ülesse aga äär jäi pihku. See läks täielikult katki. Õnneks ka see parandati ära.

Eriline kogemus oli seoses praktikaga see, et ühel päeval ei olnud osakonnas ühtegi hooldajat. Minu ja teise praktikandi vastutusel oli hooldajate töö. Meil kokkuvõttes läks väga hästi. Kõige rohkem kartsime seda, et meil ununeb miskit ära. Näiteks oleme jaganud toitu ja mitu inimest jagab korraga siis ei pane väga tähele, kes on saanud ja kes mitte. Nii meil jäigi üks inimene söömata. Õnneks ei olnud veel ise seda toitu nahka pannud ehk siis saime talle ikkagi toidu. Ühel korral juhtus nii, et me unustasime esimese palati ära kuna see on nii taga varjus, et see jääb ka kogenenud töötajatel kahe silma vahele. Mis puudutab meie tööd sellel päeval, kui ei olnud hooldajaid siis meil ununes üks kolmnurk valmis teha, et peale puusa proteesi saaks patsient selle oma jalgevahele panna. Mu ema rahustas mind sellega, et nad ise ka koguaeg unustavad selle ära. Niisiis ei olnud see üldsegi hull unustamine. Sellel päeval saime pahandada ka söögitädilt sellepärast, et ei viinud talle õigel ajal söögikappi tagasi kööki. Muidu läks päev väga vahvalt. Kõik koju minejad said oma riided garderoobist kätte, lisaks inimesed, kes tuli osakonda, said oma riided ära anda garderoobi. Patsiendid said ilusasti käidud ka röntgenis ja kõik oli väga hästi tehtud. Isegi karvu saime ajada operatsioonile minejal. Tavaliselt tehakse see ka viimasel minutil kuna meelest läheb 😀

Tänaseks olen teinud kolm 24 tunnist valvet. Need on olnud minu mini puhkused. Olen neid nautinud ja samas ka vihanud. Hiljuti hakkasin tegelema ka oma praktika tööga. Valisin välja patsiendi, kes mulle tundus toredana. Rääkisime peaaegu tund aega juttu. Ta rääkis ka oma elukogemustest ja mul oli nii tore temaga rääkida kuna mul tekkis selline eriline tunne, et ma ei oskagi seda kirjeldada. Olin justkui värske, aga millest värske, mis mõttes?!? Igatahes esialgne töö peab olema õppejõule saadetud, hmm, 6 päeva pärast ja mul tehtud, hmm, võibolla 10% tööst.. Aeg lendab!

Praktikat jäänud 80tundi