Ma ei tea kas mu kõik lugejad teavad, et õpin medõeks. Igatahes kui ei teadnud siis nüüd teate te kõik. Seoses õeks õppimisega peab läbima ka mitu praktikat. Esmaspäeval oligi minu esimene praktika päev ja nüüd just räägingi väheke teile sellest lähemalt.

Mina soovisin minna praktikale oma ema tööjuurde. Avaldasin soovi ka koolis ja esialgu öeldi, et ma ei saa sinna minna. Ma oleksin andnud alla aga uurisin ikkagi edasi kuna olin juba haigla osakonnaga rääkinud ja nad soovisid mind vastu võtta. Nii kui ma teavitasin sellest ka oma praktika juhendajat, lubati mind sinna praktikale.

Esimesel praktika päeval ma pidin kella 9ks kohale minema. Hanna viisin enne seda lasteaeda. Minu esimene praktika päev ei läinud just kõige paremini. Kui ma kodust liikuma hakkasin olin ma väga õnnelik, et sinna saan ja üldse kõik tundus väga lahe ning huvitav. Kohale jõudes ma jäin hiljaks kuskil 10 minutit ja mu ema oli justkui väga õel minuga, et ma esimesel päeval hiljaks jäin. Tõesti, ma ei saanud midagi teha kui selline liiklus on tänaval. See selleks, kui olin riided jõudnud ära vahetada siis kuidagi meeleolu läks alla. Just sellepärast, et olin niimoodi hiljaks jäänud ja justkui alt vedanud oma ema. Kui ma jõudsin õe posti siis hakati tegema kakanalja ja kõik naersid seal. Ma ei olnud õieti 5 minutit ka tööl olnud ja juba taheti kakaproovi patsiendilt võtta. Kõik järsku hakkasid naerma kui seda mu emps ütles. Ma mõtlesin, et nad naeravad minu üle. Õnneks mingit kakaproovi ei pidanud võtma kuna patsient tegi seda ise. Mul oli väga halb tuju peale seda hommikust vahejuhtumist.

Hiljem muidugi emps mulle seletas, et ei naerdud selle üle vaid ühe teise inimese üle kuna ta ei tundnud mind ära. Emps oli ajanud teda oma jutuga segadusse, et viimati nägi see inimene mind 4 aastat tagasi. Kui see inimene mu empsilt vastu küsis, et millal siis sina nägid teda siis justkui kõik hakkasid naerma ja just seda naeru ka mina nägin. Ma ei tea kas oli nii või mitte aga olen sellest üle saanud. Nüüd tundnud ka mulle see naljakas kui justkui mõtlen selle situatsiooni peale, mida emps kirjeldas.

Edasine oli huvitav aga mul tekkis hommikust nii negatiivne tunne, et justkui tahaks koju patja nutma. Ärevus praktika ees ja teadmatus tegi ka oma tööd selles päevas. Mis sest, et olen nende inimestega palju – palju koos olnud aga niimoodi ise käed külge panna osakonna toimimisele on teine asi. Vähemalt minu meelest.

Esimesel päeval ma põhiliselt vaatasin ja liikusin teiste järgi, et näha kus miskit asub. Ma olen õnnelik selle üle, et meie osakonnas on veel üks praktikant. Tema on üks aasta kõrgemal kui mina. Niisiis on ka tema mulle väga palju toeks. Muidu osakonnas oli väga palju rahvast. Operatsioone oli sellel päeval päris palju. Mõned said voodis vaid mõni tund lamada, sest päeva kirurgia patsiendid said peale operatsiooni mõne tunni pärast koju. Ma jagasin toite ja tegin muid väiksemaid asju mida olin juba koolis õppinud. Näiteks voodite puhastamine ja pesude vahetamine. Viisin ja tõin operatsioonilt haigeid ja muud väga ei teinudki. Esimene päev oli justkui selline tutvustav päev.

Muidu kui asjadega tegelesin siis tundus päris lõbus ja meeldiv. Kuigi oma meeleolu pärast mõtlesin, et ma elusees sinna tagasi ei tule kuigi järgmisel päeval olin ikkagi kohal. See oli lihtsalt hetke meeleolu ja emps ka rahustas oma jutuga. Muidu midagi muud hirmutavat ei olnudki. Praktika lõpuni on jäänud 264 tundi. Kokku on 272 tundi.

img_2014