Reedene päev ei hakanud üldse kergelt. Selline tunne, et astusin vasaku jalaga voodist välja. See võib täiesti võimalik olla kuna paremal pool on mul sein. See selleks, ma muidu ei usu selliseid väljendeid. Esiteks ma magasin nii sügavalt, et ma ei kuulnud üldse äratuskella. Õnneks olin äratuse nii varaseks pannud, et sellest polnud midagi hullu kui tund aega hiljem ärkasin. Lõpuks kui ma ärkasin siis hakkasin tegutsema. Esimese hooga panin ennast riidesse kuna Hanna ei tahtnud kuidagi ärgata. Mõne aja pärast sain ka tema riidesse. Hanna oli üsna väsinud. Sellegi poolest saime me lõpuks esimesele korrusele.

Ma pakkisin meile toidu kaasa, et autos saaks siis seda süüa. Hanna nii jonnis minuga, et ta ei tahtnud üldse minuga kaasa tulla. Otsustasin, et jätan ta koju ja ise liikusin auto poole. Tegin uksed lahti, panin auto sooja ja hakkasin autot lumest puhastama. Kui auto oli puhastatud, istun autosse ja üritasin välja sõita. Ei saa! Lihtsalt ei saanud, rattad käisid ringi ja pöörded olid väga kõrged. Proovisin uuesti ja uuesti. Lõpuks läksin vaatama ja sain aru, et ratta alune on täiesti jäätunud. Lisaks oli sahk käinud ja lume auto ette lükanud aga selle ma rookisin enne “sõitmist” ära. Mõtlesin erinevaid mõtteid kuidas siis autoga välja saada. Proovisin riidega, et panin riide ratta alla ja see lihtsalt keeras minema. Proovisin okstega ja ikka. Kinni, mis kinni. Seda oli haledalt naljakas vaadata ja kogu see tegevus oli väga naljakas. Kujutage nüüd ette mind taidlemas auto ümber. Proovisin ka tagant lükata aga ma jõudnud ühtegi sendimeetrit liigutada. Proovisin ka tuhka ratta alla panna ja seegi ei andnud mingit tulemust. Nii ma lumevangis olingi ja oma “unistuste” töövestlusele ei saanudki. Ma olin nii kuri ja vihane, et olin lumevangis. Ma helistasin töövestluse inimesele ja teavitasin olukorrast.

Pärast ma mõtlesin, et oleks võinud ju taksoga minna aga noh, paremad mõtted tulevad ikka hiljem. Mõne tunni pärast helistab töövestluselt inimene tagasi ja kutsub mu hilisemaks kellaajaks. Ma olin nõus.

Aeg liikus edasi ja ma vaatasin õue. Õues möllas korralik lumetorm. Ma ei tahtnud üldse bussi peale minna. Otsustasin, et lähen taksoga. Taksot oli nii halb saada. Minu plaanitust sain ma 15 minutit hiljem takso. Mõtlesin, et nii õudne kui ei saa taksot. Mida ma oleks uuesti öelnud töövestluse kohta. Olin juba nii kuri ja vihane. Taksojuht sõitis ka mingi 10 minutit minuni. See tundus haledalt naljakas nagu ma ei peaks sinna minema. Igatahes me panime Hannaga riide ja kobisime veidi varem õue. Tegin kärust veel pilte ja ühel hetkel jõudis ka taksojuht kohale.

Sõit vestlusele oli vist maailma kõige pikim taksosõit. Vahepeal sõitis seal 30ga kuna ilm oli lihtsalt nii halb. Mitu autot seisis tee ääres. Mul suutis vahepeal nii halb hakata, et ma ei suutnud enam taksos olla. Mõtlesin, et kas nüüd öelda midagi või mitte. Selle asemel tegin akna veidikene lahti. Kohe hakkas parem kuna värske õhk mõjus värskendavalt.

Kui minu maailma pikim taksosõit lõpuks läbi sai siis avastasin, et ta oli viinud mind valesse kohta. Helistasin töövestluse inimesele ja teatasin olukorrast. Lõpuks leidsin õige koha ka ülesse. Jäin kokkuvõttes 5-6minutit hiljaks. Vestlus läks väga hästi. Vähemalt minu jaoks. Laupäeval sain ka vastuse, et ma ei osutud valituks. Ma teadsin seda tegelikult algusest peale kuna ma ajaliselt nii piiratud – kool, praktika. Lisaks hilinemine ja halb ajastu sellesse päeva. Sellegi poolest olen mega õnnelik, et mind välja valiti kuna kandideeris 30 inimest ja kokku kutsuti vestlusele kolm inimest. Mina ja kaks veel. Peale vestlust sõitsin ma bussiga koju.

Koju jõudsin suht hilja. Nii tore oli üle pika aja ka bussiga sõita. Lõpuks kui koju jõudsin siis hakkasin kiirelt koduseid asju tegema. Õhtul tuli ka Marcus kaitseväest. Ta tõi mulle ilusad kollased lilled. Olin nii üllatunud kuna tegelikult oli eelmisel päeval mu emal sünnipäev ja ma arvasin esialgu, et need mu emale.

Laupäevasel päeval läks Hanna oma isa juurde. Oli seal kuni esmaspäevani. Minu laupäevane päev läks üsna kiirelt. Käisin sugulaste sünnipäeval ja valge hobusega sõitmas. Sünnipäev oli üli vinge. Seal oli lahe õhtujuht ja söögid olid megahead. Öösel käisime ka ATV-ga sõitmas ehk valge hobusega. Kui me Marcusega alles kohtusime siis nii ta tutvustas mulle ATV.

Pühapäeval olime koera valvajad. Marcuse vanemad käisid ujumas ja meie jäime koeraga koju. Hiljem käisime koos minu vanaema sünnipäeval. Seal me sõime pitsat ja sushit. Olen viimasel ajal hull sushi sõber, et ei oskagi ilma selleta vist olla. Varsti oligi õhtu käes ning Marcus pidi Tapale tagasi sõitma. SAD!

Esmaspäeval käisin Hannal järgi ja sain kokku inimesega, kellega vahetasime kärud mõneks päevaks ära. Sellest tegin ma ka eraldi postituse. Teisipäeval olin kodune ja siis tegelesin oma proovitava käruga.

Kolmapäeval käisin ma Hannaga arsti juures kontrollis. Ma tean, et Hanna pikkus on nüüd 98.5cm ja kaalub 14.6kg. Suur tüdruk! Sündides oli Hanna pisikene ja see tekitas veidikene muret. Nüüd Hanna kasvu ja kaalu skaala on tõusnud suuremata laste hulka kui enne oli. See on muidugi väga hea. Kuid Hanna ei lubanud üldse endaga tegeleda. Nii jäid kõrvad ja suu vaatamata, vererõhk mõõtmata ja kopsud, süda kuulamata. Kuidagi moodi sai arst kõhu katsutud aga väga vaevaliselt. Pidin Hannat kinni hoidma ja kuulama hullu nuttu. Lisaks oli hull läbirääkimine kaalu ja pikkuse osas. Kõige raskem oli kaalu võtmine. Lõpuks läks arst teise tuppa midagi küsima ja Hanna seisis need 2 sekundit liikumatult kaalul. Nii sain ma Hanna kaalu teada. Peale arsti külaskäiku läksime poodi ja ma ostsin Hannale väikse mänguasja. Ühtlasi testisime ka käru linna tingimustes.

Tänane päev oli väga tegus. Kiirustasin Hannat lasteaeda viima. Lasteaia parklas pargib alati ühe laheda numbrimärgiga auto. Ma peaaegu alati olen seda autot näinud ja nii erinevatel kellaaegadel. Täna sain ma lõpuks näha ka seda inimest kes sellega sõidab. Ta sõitis mulle vastu kui olin teel lasteaeda. Minu üllatuseks oli see mees kuigi olin vaimusilmas näinud, et tegemist on naisega. Igatahes Hanna sai lasteaeda viidud ja ise sõitsin edasi kooli.

Koolis olid mul tunnid 8:30-12:00ni. Esimene tund läks nii aeglaselt. Mul jalg ja selg nii valutas, et ma ei suutnud kuidagi enam ilusasti istuda. Koguaeg nihelesin ja nii ebamugav oli olla. Peale vaheaega oli olukord parem. Aeg liikus kiirelt ka. Tunnis ma siiski lõpuni ei olnud. Ma läksin 11:25 tunnist ära. Käisin ühes kohas. Sellest ma räägin kunagi hiljem ehk nädala pärast, vaatab.. Kui ma seal kohas ära käisin siis käisin empsi ja Andriga Ülemistes. Seal me vaatasime veidi poodides ringi. Leidsin ühe ilusa seeliku aga ma ei ostnud seda. Ma nii kahetsen aga samas ei raatsinud ma sellise seeliku peale nii palju raha alla panna. Vaatasime edasi poodides ja korraga meenus mul kihlvedu Marcusega. Mul on auto õlivahetus tegemata peaaegu 1.5 aastat. Ma lubasin talle, et kui sellel nädalal ära ei tee siis ma olen talle võlgu. Vaatasin siis kalendrisse ja helistasin oma remondi kohta, kus olen alati käinud. Küsisin seal õlivahetuse kohta ja nad andsid mulle teada, et 150€ on vahetus. Küsisin palju on õlivahetus siis kui oma asjad on kaasas ja sain neilt ilusa summa 70€. Ma olin nii üllatunud selles hinnas. Helistasin neile umbes 30 minuti pärast tagasi ja uurisin uuesti. Mõtlesin, et kuulsin valesti. Kindlasti on see 17€. Nende poolne vastus oli nüüd 75€. Ma olin veel hullemas segaduses, et alles oli 70€. Naljakas oli see, et mu emps helistas neile mõne aja pärast. Ta tegi sellist hästi peenikest häält ja küsis õlivahetuse kohta. Ta sai hinnaks 18€. Mu emps ütles nii naljakalt neile vastu, et see on nii hea hind, jätkas kurjal hääletoonil, palju parem hind kui te mu tütrele ütlesite. Nad veidikene vaidlesid seal ja kokkuvõttes ma ei läinudki sinna. Ma võtsin esimese remonditöökoda googlest ja helistasin neile ning küsisin hinnapakkumist. Öeldi, et 10€ga tehakse õlivahetus. Saate aru, see oli kesklinnas!! Kuna hind mõistlik siis uurisin ka auto tagumise vasaku stabilisaatori kondi kohta. Mulle ülevaatusel öeldi, et see tuleks ära parandada. Niisiis küsisin ka selle pakkumist. Kindlat vastust ei osatud öelda aga ütles, et umbes 10€ on vahetamine ja 7€ maksab kont. Mõtlesin, et kui ma nagunii juba lähen siis teeks ennast rahast lagedaks ja teeb selle remondi ka juba ära. Kella 16:00ks oli õlivahetuse aeg kokku lepitud. Ma ei leidnud kuidagi ülesse seda kohta kus oli see töökoda. Vahepeal juhtus ka suur äpardus. Ma sõitsin mäest ülesse ja üks vend on lihtsalt parkinud (ohutuledega) kitsasse kohta ja vastu tuli auto. Ma pidin reaalselt seisma jääma mäe peale. Vastu tulev auto sõitis mööda ja oli minu kord sõita. Ma üritasin aga ei midagi. Ma olin totaalselt lume ja jää sees kinni. Ratas käis ringi. Mu ema oli minu auto taga. Tema auto taga oli veel auto. Ma lihtsalt täiega gaasitasin seal. Tuli palju tossu. Mu ema ei saanud aru ka mis toimub. Lasi autoga küll veidikene alla aga mitte piisavalt. Lõpuks ikkagi sai aru aga see olukord ajas mind nii keema. Seal lähedal olevad inimesed juba vaatasid ka mind. Lõpuks kui välja sain sealt siis helistas see õlivahetuse vend ka ja üritas mulle seletada, kus nad asuvad aga ma olin nii häiritud juhtunust, et ma ei suutnud üldse keskenduda. Lõpuks kui oma auto sinna kohale toimetasin oli mul nii kahtlane tunne nagu viiksin auto ma ei tea kuhu. Lihtsalt võttis võtmed ja sõitis edasi. Puhastati veel autot lumest ja sõideti sellega sisse.

Edasi suundusime lasteaeda Hannale järgi ja siis läksime vanaema juurde. Me ei saanudki väga vanaema juures ollagi kui juba helistati, et auto on valmis. Umbes tund aega tegid. Me hakkasime autole järgi liikuma. Jõudsime väga napilt kohale. Tööpäev lõppes neil kell 18 ja ma jõudsin täpselt 1 minut peale lõppu. Õnneks ootasid ja andsid võtmed ilusasti üle. Rääkis veidikene auto kohta ja kogu töö eest sooviti saada 55€. Kokku läks kokku 88€ kuna õli ja filtri ostsin ma ise automaailmast. Tehti siis õlivahetus ja mõlemad tagumised stabilisaatori kondid vahetati ära. Sõit autoga oli justkui teistsugune või kujutasin ma seda ette. Justkui kõik vedrustus oli tugev. Kõiki auke tundsin eriti teravalt. Muidu olid justkui sujuvad kui sõitsin aukudes. Nii vähemalt mulle tundus. Lisaks autos oli hull suitsuhais, et ka Dr. Marcus ei aidanud. Ilmselt ajaga läheb ära aga siiski veidikene ebameeldiv.

Edasi liikusin Loo’le, et taas käru ära vahetada. Sain ma oma käru tagasi. Edasi liikusin koju ja nüüd ma siin blogi kirjutan. Kannatan Andri ja Hanna mängimist või õigemini karjumist ning oma selja ja jalavalu.