Üleüleeile hakkasin vaatama kalendrisse ja meenutasin, et varsti on ema sünnipäev. Õigemini, meil kõigil on minisünnad kuna mul ja Hannal on ju ka 17ndal sünnipäev. Ma sellel hetkel ei olnud üldse kindel, mida ma empsile sünnipäevaks kingin. Ma algul plaanisin selle päeva õhtul minna poodidesse uurima. Pärisin veel empsi käest, et mida ta sünnipäevaks soovib. Mingit erilist vastust sealt ei tulnud. Järgmisel päeval küsisin uuesti ja tema teatas, et ta sooviks hommikul magada. Niisiis jõudsime mõttele, et ma võiksin Andri kooli viia. Ma olin nõus.

Sünnipäeva hommikul pani Avo Andri riidesse. Tavaliselt teeb seda emps. Mina olin ka lõppude lõpuks ärganud oma suurepärasest unest ja varsti olimegi valmis liikuma. Auto oli väga külm ja nii suure lume all, et sellega ma üldse ei arvestanud. Nii me graafikust maha jäime. Õnneks sõitsin selle enam vähem tasaks. Andri kooli jõudes oli nii lahe vaadata seda, et igas koolis on erinev viis kuidas õpilasi kooli tuuakse. Minu esimeses koolis üldjuhul peatuti teepeendra peale ja lapsed jooksid siis üle tee. Suht ohtlik ja kahjuks seal juhtus ka üks õnnetus. Minu teises koolis sõideti aeda sisse ja seal suures parklas peatuti. Edasised koolid olid just sellised, et vanemad üldjuhul ei sõiduta kooli. Mind Avo paarkorda viis aga siis ka mitte väga kooli juurde kuna ta ei tahtnud ringiga sõita. Mul siis oli nagunii aega koolini ja mulle see variant sobis. Sain kõndides aega parajaks teha. Tulles nüüd Andri kooli juurde tagasi siis sealt läheb tee metsa sisse ja üldjuhul sõidavad autod sealt sisse ning muudavad selle tee justkui ühesuunaliseks. Autode kolonn üksteise järel ja niimoodi see rada vaikselt läheb. Kuskil 5 autot sõidab maja ette, lasevad lapsed välja ja sõidavad edasi. Järgmised 5 ja nii see autokolonn lähebki. Mina olin seal esimest korda ja mulle oli see nii wow tunne justkui välismaa filmides. Väga lahe oli seda vaadata ja mis kõige lahedam siis autod ei jokutanud ja kõik toimus väga kiirelt. Kuskil ma ei seisnud autoga nii, et oleksin pidanud minuteid ootama. Kõik oli justkui sekundite mäng. Jõudsin siis ka mina sinna kooli ette ja Andri kobis nii aeglaselt välja, et ma sain juba kurjaks. Isegi vist mu taga olev auto sai ja lasi tuutu. Või lasi sellel hetkel, kui mu ees seisis üks auto ja ta ei osanud kuhugi liikuda kuna eest poolt tulid kaks autot ning lumehunnikuid oli palju.

Lõpuks kui ma sealt kooli juurest minema sain sõidetud siis sõitsin vanaema juurde. Ma viisin Hanna sinna kuna Hanna oli tõbine ja lasteaeda ei oleks ma tahtnud teda viia. Vanaema juures jäin ma autoga peaaegu kinni kuna seal oli lumi lahti lükkamata. Hanna viisin siis ülesse vanaema juurde ja ise kiirustasin kooli poole. Ma jäin kokkuvõttes ikkagi 20 minutit hiljaks. Suht kohutav milline oli see liiklus sellel päeval. Kõik oli lihtsalt paksult lund täis. 

Koolis oli mul kaks tundi. Õendusprotsess ja seal õppisime õendusdiagnoosi määramist. Kool sai mul läbi veidi varem kui kell 12. Mul ei olnud veel empsile kinki ostetud. Ma hakkasin sellega tegelema. Ühes olin ma kindel, et ma tellin sushit. Ma selle tellisin ära ja kuna ma sain alles 13:15 sellele järgi minna siis ma hakkasin vaatama muid asju. Ma mõtlesin erinevaid variante ja mitte miski ei tundunud ideaalne. Ma jäin lõpuks bowlingu peale aga samas ma ei olnud kindel selles ka. Mõne aja pärast helistab Avo ja ütleb, et võiksime bowlingusse minna ja teha empsile üllatuse. Nii ma hakkasingi seda ajama. Ma broneerisin peolaua paketti Viimsi Kuulsaali. Muidu oli vaja seda 3 päeva ette tellida aga õnneks olid nad vastutulelikud ja saimegi broneeritud. Bowlingusse kutsusime veel empsi venna koos oma perega ja Jane koos oma mehega. Kahjuks Jane ja ta mees ei saanud tulla. Sellegi poolest oli seal väga lahe. Mängida oli väga tore. 

Vanaema juures pidasime ka veidikene sünnipäeva. See oli siis enne bowlingu ja emps ei teadnud õhtu plaanist midagi. Peale sushit kätte saamist sõitsin ma koju, et Andri peale võtta ja siis me üheskoos vanaema juurde läksimegi. Vanaema juures istusime ja sõime. Kõht oli pärast ikka väga täis. Mõne aja pärast pidime kiirustama aga emps ei tahtnud kuidagi liikuda. Nii me bowlingusse 10 minutit hiljaks jäimegi. Algul oli bowlingus päris raske olla kuna kõht oli nii täis. Pärast läks paremini. Mingiaeg lapsed väsisid ära ja seal meie raja kõrval oli õhkbatuut. See oli seal täiesti tühi ja lapsed läksid küsima selle kohta. Teenindaja oli öelnud, et see läheb hästi vaikselt täis ja varsti on täis. Lõpuks kui lapsed nii ära väsisid siis läksin vaatama, et kas need ikka töötavad. Kõik õhu puhujad olid töötavas asendis. Jäin veel kontrollima, et kas nad õhku tõmbavad endasse aga ei olnud mitte midagi tunda. Vaatasin ka seda, et kõigil juhtmed taga ja tundub, et nii siis on. Mind ikka ei andnud see rahu ja läksin mõne aja pärast uuesti vaatama. See ei olnud isegi seinas. Nii ma selle liigutuse tegin ja panin selle seina. Batuut läks hetkega täiesti täis. Lapsed olid väga õnnelikud. Kahju, et teenindaja nii ütles lastele ja samas, äkki oli see mõttega öeldud ja meie astusime nende “keelust” üle aga samas nad ei tulnud midagi ütlema ka. Niisiis ma ei teagi. Igatahes oli väga lahe ja tore. Emps ütles, et ta oli just ükspäev mõelnud, et peaks minema mängima ja nüüd sai see teoks. 

Kui olete mu eelmist postitust lugenud siis te teate, et ma käisin esmaspäeval tegemas psühholoogia eksamit. Seda ma tegin siis teist korda. Ma ei suutnud seda ka siis läbi teha. See oli väga raske. Kuna ma ei saanud esimese töö vastuseid vaadata, kas mul läks miskit õieti ka või mitte, see tegi asja veel raskemaks. Ma sain sellest töös 4 punkti vähem, kui oli piir. Peale esimest tööd ma isegi ei mäletanud enam, mis seal töös oli. Peale teise töö tegemist panin kohe kirja mingid teemad. Vähemalt nii palju kui ma oskasin kirja panna. Kirjutasin ka õpetajale kirja, et millal saaksin järgi tulla tegema. Õpetaja andis mulle ajad. Veidi hiljem kirjutab tervele klassile, et avas töö vastused ja kõik saavad vaatama minna. Ma olin nii hirmunud, et mis siis minu uuesse töösse tuleb, kui ma vastuseid olen näinud. Esialgu õpetajale kirja tagasi ei saatnud. Läks päev, läks kaks ja õpetaja kirjutas tervele klassile, et eksamile on tulnud viga. Moodle keskkond oli lugenud ühe küsimuse valeks isegi siis kui sa valisid õige vastuse. Minu töös oli 0.92punkti puudu ja selle küsimuse eest oli võimalik saada 1punkt, mis kataks minu vaja mineva punktisumma. Ma läksin moodle keskkonda ja vaatasin oma vastused üle. See oli väga piinarikas kuna ma teadsin, et ma teise töösse panin kindlasti vale vastuse. Esimest tööd ma enam nii väga ei mäletanud. Läksin vaatama ja juhuuuuuuuuuu, mu vastus oli õige aga keskkond luges valeks. Niisiis ma sain tegelikult töö esimese korraga väga napilt läbi – 0.08punktiga. Saatsin õpetajale kirja koos oma kodutööga, mille tähtaeg oli 17ndaks ja teavitasin teda ka oma töö kohapealt. Täna hommikul oli mul hinne arvestatud. Ma ei uskunud seda enne kui nägin. Vedas mul!

Mille kohapealt mul ei vedanud oli see, et mul oli täna hommikul töövestlus. Ma leidsin ülihea pakkumise, mida saab teha lapse ja muude kohustuste kõrvalt. Kahjuks oli eile käinud lumesahk nii, et mu auto esine oli lumehunnikuid täis. Need ma sain kõik ilusasti ära aga minu esiratas oli kinni jäänud ehk seal all oli jää. Autol polnud kuidagi jõudu, et sealt jää kohapealt minema saada. Ma olin nii kuradima kurb. Tagant järgi mõtlen, et oleksin pidanud võtma takso aga ma kartsin seda, et äkki ma ei osutu ikka valikuks kuna vestlus oli koos veel paari inimesega. Lisaks olin enne seda mõtet teavitanud juba ka seda töökohta juhtunust, nad pakkusid mulle aega veel veidi hilisemaks ja siis ma ütlesin, et ma ei tea kas ma saan selleks ajaks välja autoga aga saaksin kohe esimesel hetkel tulla kui olen siit lumehunnikust väljas. Peale seda ütlesid, et nad ei tea kas hiljem üldse saaks mind vastu võtta. Nii meie kõne lõppes. Kahjuks tuli mul takso mõte alles veidi hiljem ja kuidas ma nüüd helistan ning tulen taksoga kui olin juba olukorrast teavitanud. Nüüd tagant järgi mõtlen, et see ei oleks midagi hullu olnud kui oleksin öelnud taksoga tulemise juttu. Lisaks ma oleksin jõudnud kohale selleks pakutud ajaks. Ma nii  kahetsen, et ma ei valinud takso värki ja ilmselt see pakkumine jääb mind kummitama veel mõneks päevaks. Ma olen meeletult kurb!