Mul oli juba kaks või isegi kolm nädalat olnud hull sushi isu. Lõpuks ma võtsin oma isud kokku ja tellisin kohe hunniku sushit. Ma olin terve päev lihtsalt kodus asju teinud ja sain sellel ajal maha istutud ning tellimuse esitatud. Marcus pidi sellele vaid Lasnamäele järgi sõitma. Kui ta minu juurde lõpuks jõudis olin mul tunne nagu ma oleksin nõrkemas. Tahtsin juba nii väga sushit. Lõpuks kui ma need avasin ja sööma hakkasin, oli mul tunne, nagu ma oleksin taevas. Lisaks me saime veidi rohkem sushisid kui muidu oleksime pidanud. Samas ootas Marcus nii kaua, et neid üldse saada. Nad läksid üle oma graafiku. Niisiis minu arust väga hea! Krt, mul tekkis nüüd uus sushi vajadus 😀

Laupäeval käisime Marcusega uisutamas. Ta tegi mulle üllatuse, õigemini päkapikk Marcus tegi. Me käisime Vanalinnas Harju platsil uisutamas. Ostsime piletid chilli.ee kaudu. Kohale minnes oli rahvast tohutult palju, et inimesed justkui lömastaksid üksteist. Terve meie oldud aeg oli inimesi seal ikka massiliselt. Muidu oli väga lahe uisutada. See on justkui minu talve traditsiooniks saanud. See on tõesti väga põnev ja ma loodan, et ehk järgmisel aastal saab isegi Hanna meiega tulla. Ma nägin seal üht nooremat last kui Hannat ka uiskudel. Isa õpetas ja see nägi nii armas välja. Laps sõitis selle abitoega aga siiski, väga lahe oli vaadata, et lapsel oli selle vastu ka huvi.

Edasi liikusime veidikene Vanalinnas ringi. Käisime vaatamas jõuluturgu. Nii mõnusad lõhnad kuid liialt palju inimesi. Oli trügimisi majade vahel ja see mulle ei meeldinud. Mis mulle aga meeldis oli see, et laval oli jõuluvana. Ta rääkis seal juttu ja kutsus lavale inimesi. Ühed olid Portugalist. Nad laulsid oma keeles jõululaulu ja see oli väga ilusa kõlaga. Oli veel üks riik aga selle kõla polnud üldse nii ilus. Lõpuks esines seal ka keegi Venemaalt. Kell oli siis juba nii palju, et pidime liikuma tagasi kodu poole.

Õhtul, magama minemise ajal ei suutnud ma üldse magama jääda. Jäin muudkui Hannast mõtlema. Ta oli ikka nii imepisikene ja juba saab kolme aastaseks. Juba esmaspäeval. Ma mäletan kuidas ta alles sündis ja ma olin nii segaduses aga samas kõige õnnelikum sellel hetkel. Nüüd pole beebist haisugi. Nüüd on suur tüdruk, kellega saab suhelda ja mängida. Ta kuulab ja jutustab vastu. Tal on omad mõtted ja soovid. Uskumatu kuidas beebid ikka nii kiirelt kasvavad. Nii uskumatu! Mis on veel kurvem on see, et ma beebi aega väga ei mäletagi. Hopsti juba suur ja vahepealne aeg justkui pühitud. Meenutada saab piltide ja videote põhjal, mis on väga südant soojendav. Need esimesed püsti tulekud, trepist üles roomamised ja esimesed sammud.. oeh, nii ma tundide viisi mõtlesin kuniks kell oli 5 hommikul. Läksin siis magama kuna hommikul plaanisime Marcusega varem ärgata. Reede vastu laupäeva ärkasime kella 13 aeg ning see ei olnud tore. Ehk suurema osa nädalavahetusest magasime maha. Midagi olulist me üldse ei teinud.