Ahoii!

Olen taaskord jõudnud tagasi oma blogisse. Tunnen, et vaikselt on stressipoiss üle minemas aga samas ei saa seda veel 100% öelda. Sisemine tunne on paranenud. Olen enda jaoks võtnud aega. Tegelenud enda emotsioonidega ja mõelnud vaikselt oma mõtted selgeks.

Kooli poole pealt – ükspäev vaatasin ka oma hindeid. Kokkuvõttes on mul kaks tööd tegemata. Üks nendest on see eksam kuhu ma ei jõudnudki. Eksami teen teisipäeval ja ühe töö saan teha ära kodus. Töödest veel nii palju, et homme tuleb kaua oodatud anatoomia eksam.  Kolmapäeval tuleb psühholoogia arvestus ja 14ndaks tuleb teha ära üks kodune arvestuslik töö. Viimane koolipäev on 17.detsember.

Marcusega oleme tülitsenud aga mitte nii hullult, et see mulle stressi tekitaks. Loobumisest ei taha enam mõeldagi. Sumasin end sealt paksust läbi ja nüüd tunnen end päris hästi. Võimalik, et mõjus mulle üks tegevus, millest ma hetkel ei tahaks rääkida aga kindlasti kui nii hästi läheb siis võtan selle ka siia jutuks.

Mõeldes veel stressi allikatele siis kindlasti ajas mind kurjaks ka praktikakoha valimine. Õigemini oli meil 6ndaks detsembriks vaja lepingut, et töötad kuskil hooldajana. See oli minu jaoks tähtis kuna siis oleksin saanud raha ka praktika eest. Kahjuks ei suutnud ma leida mingit kohta ja kui leidsin siis ei saanud lepingut nii kiirelt. Igatahes ma ärkasin selle kohapealt väga hilja ning mu emotsionaalne tasakaal oli kõigest häiritud, et ma lihtsalt ei suutnud. Oleksin tahtnud juba kõik nurka visata ja põgeneda seitsme tuule poole kuid siiski olen ma siin. Lisaks oleks olnud probleemiks Hanna heaolu. Mure seisnes siis selles, et kuidas oleks tema koju saanud ja kes teda hoiaks kui mina käiks tööl. Tööpäev lõppeks mul kell 20 aga Hanna lasteaed kella 18ni. Lisaks kui teeksin öövalveid siis peaksin olema kell 20:00 tööl ja läbi oleks 08:00 aga kool mul hakkaks kell 08:30. Kuidas siis oleks Hanna lasteaeda saanud? Igatahes see tundub üsna võimatu. Juba see mõte ajab mulle stressipoisi peale – magamatus, kool, muretsemine ja töötamine. Jube! Kuid mis veel hirmutavam on teha tööd 2 kuud ja seda täiesti TASUTA! Õnneks ma vist saan oma ema osakonda ja ehk mingi päev saame koos minna, vähemalt nii säästan kütust.

Lõpetuseks ütlen, et olen oma stressipoisi vahepeal ka Hannale veeretanud. Hannal oli ka kuskil 2 päeva stressi kuid see läks kiirelt ja leebemalt kui muidu. Meil see käibki niimoodi käsikäes. Ükskord ühel hullem, teisel leebem ja vastupidi.