Viimased päevad olen tundnud väga-väga suurt stressi. Kõik, reaalselt kõik läheb negatiivselt. Igal pool kus olen mina on hull negatiivsuse hunnik ja ma ei suuda sealt lahti rebida, et leida endas taaskord see positiivne pool. 

Alustame koolist. Vahepeal oli mul 10 vaba päeva. See oli ühtlasi tore aga samas ei olnud ka. Ma selle aja jooksul tahtsin minna kooli. Uskumatu, aga ma reaalselt tahtsin. Nüüd ma ei jõua üldse kooli minnagi. Ma näen iga hommik hullult vaeva, et üles tõusta ja Hanna lasteaeda viia ning ise kooli sõita. Nii kui ma olen koolis on kõik hommik unustatud ja tuleb veidikene positiivsust tagasi. Kuid mitte kauaks. Mul on unegraafik nii sassi läinud, et koolis tuleb hull väsimus peale ja olen taaskord seal mustas augus. Lisaks esimest korda tundsin, et mõned õpetajad ei ole nii toredad kui paistavad. Meil oli tööohutuse tund ja teemaks on töötajad, nende töökoht jne. Meie klass oli nii üle rahvastatud, et mõned inimesed ei saanudki istuma. Esimeses tunnis istusime lihtsalt kuskil klassi taga maas. Teisel tunnil hakkas õpetaja midagi kobisema ja lõpuks hakkas minuga õiendama, et ma uurisin oma kaustikut, See ei olnud kõik, siis õiendas minuga, et ma ei vaadanud tahvlile ja siis küsis ekstra minu käest, et mis oli slaidil valesti. Kui ma ütlesin, et mul on silmadel vastik vaadata sinna siis ta võrdles kohe endaga, et tal ei ole. Ma mõtlen, et kuna ta annab sellist ainet siis ta peaks teadma, et kõik inimesed ei ole võrdsed ja see töökeskkond, mis mul seal nina tahvlisse oli, ei olnud ka just see õige õppimis töökoht. Mis puudutab slaidi vaatamist siis isegi kui ma oleks tähelepanelikult vaadanud siis ma ikkagi ei oleks teadnud. Viga oli lihtsalt sõnastuses mida seaduse silmis enam ei kasutata. Igatahes ma tundsin nii vastikust tunnet, et miks just mina ette jäin talle. Ma tundsin nii viha ja vastikustunnet, et jube. Õnneks ma ei olnud ainuke kellele tundus see imelik, et minuga niimoodi käitutakse. 

Järgmisena piinlesin oma migreeniga ühes arvestuses ja tegin töö ära ning lahkusin. Ütlesin õpetajale, et pean minema. Ma ei arva, et peaksin üle klassi rääkima mis põhjusel ma lähen ära. Igatahes oli see õpetaja ka ebaviisakas justkui oleksin mingi algklassi õpilane. See mida ta mulle üle klassi oli ka ebameeldiv. 

Marcusega on mul olnud muresid ja probleeme. Samuti olen vihane ja kuri. Hannaga on mul probleeme. Küll ei lase õppida ja küll igasugu asju tahab. Stressi tekitas veel see, et Andri näitas Hannale ta sünnipäeva kingi ette ja juba sealt ma sain korralikult karjuda Andri peale. 

Mu unegraafik on nii segamini, et kord lähen kell 23 magama ja siis kord kell 3. Täna, ma isegi suutsin oma eksami maha magada. Reaalselt, ma pole kunagi ühtegi eksamit maha maganud ja täna oli see päev. Ma lihtsalt ei kuulnud mitte midagi. Mu telefon oli sama koha peal kuhu ma eile panin. 

Ma ei tea kas olen liiga õrnake või lihtsalt mul on olnud nii suur koormus õlgadel, et ma ei suuda seda kanda. Ma vahepeal mõtlen selle peale ja krt, see ajab mind nutma ja ma tunnen endas viha, et ma ei saa hakkama või ma üritan loobuda aga samas surun ennast ikka läbi. Ma tunnen samas, et see eriala ei sobi mulle aga samas ma tahan seda õppida. Õigemini ma ei viitsi õppida, tahaks juba teha tööd sellel alal aga nii ei saa. Tunnen, et tahan ära minna aga kas ma olengi selline allaandja? Tegelikult ma tahaksin, et ma saaksin oma stressist üle. Kooli lõpuni on jäänud 2 nädalat ja ma tunnen, et ma ei suuda..