Mul pole ammu midagi nii õudsamat olnud kui eile öösel. Õigemini hakkasin ma umbes kell 12 öösel vaatama ühte õudus seriaali. Ma mingiaeg kogemata sattusin selle peale ja tundus huvitav. Meil kodus on Telia ja panin kohe ka salvestama. Täna aga uut Grey osa ei olnud ja otsustasin igavuse peletamiseks vaadata just seda õudukat. Kõigepealt vaatasin esimese osa ja mõtlesin, et nüüd peale lõppu lähen voodisse. Nii tuli sellest järgmine osa ja veel järgmine..

Seal on üks perekond – ema, isa ja kaks tütart. Seriaalis on veel kaks preestrit. Kõik keerleb ümber ühe tütre, kelle sees on deemon. Preestrid pidid aitama aga nad ei saanud kõrgemate juhtide käest luba. Nad üritasid teha siis mingit rituaali, et deemon läheks välja. Kõike seda tegid mitte ametlikult. Kuid huvitav oli see, et ma ei näinud ühe osa lõppu, salvestus oli jäänud poolikuks ja ma ei teagi mis seal edasi läks. Kuid hiljem tuli välja, et see perekonna ema on olnud ka kunagi kurjusest vaevatud. Uus osa hakkas sellega, et kutsuti sellele kurjast vaevatud tüdrukule kiirabi. Kes kutsus või miks kutsuti, seda ma teada ei saanudki. Kokkuvõttes läks tüdruk kaduma ja hakatakse üle linna otsima. Ema näeb vahepeal ka õudus unenägu kuna oli jäänud magama laua taha. Edasi..

Olen täiega filmi sees, vahepeal olid hirmutavad kohad ja isegi ehmusin. Täiega ehmatav oli selline koht kui ema vaatas aknast välja ja lõpuks hakkas aknaid puhastama. Tagant järgi mõtlen, et kuidas see üldse õudne saab olla aga samas ma oskan õudukate sisse minna. Kuid see pole kõik. Junni jahedaks võttis see, et kell 2:35 öösel läks meil elekter ära. Kogu maja pime ja õuest kõik pime. Telefoni aku tühi ja läpaka akut 5%. Istusin diivani peal hetke ja mõtlesin, et mida ma siis teen. Tavaliselt kui meil vool ära läheb siis alati keegi jookseb voolu tagasi panema. Sisse saab lülitada nii seest kui ka õuest. Järgmisena vaatasin diivani pealt istudes aknast õue ja seal ka valgust polnud. Sain aru, et ma ei saa valgust tagasi. Võtsin läpaka välja. Nii palju ma siiski nägin. Arvuti parooli pannes tundus küll, et ma oleksin kuskil filmis ja see on kohe kohe minu viimane lõpp. Sellega meenus mulle üks film ühest kurdist naisest kes kirjutas ka koheselt oma blogisse jutukese. Selle vahega, et ta oli kuskil paksu metsa sees, naisel oli oma maja ja mingi mees üritas teda kätte saada. Kahjuks enam lõppu ei mäleta ja nii võibolla ongi parem.

Oma arvuti, tühja telefoni, Hanna ja loomadega üritasin ülesse minna. Mul oli hirm nii suur. Kardsin, et pillan Hanna või läpaka maha. Õnneks ma kumbagi ei pidanud maast korjama. Benno ja Barbi tulid ka otsejoones minuga ülesse. Oma tuppa jõudes panin Hanna tema voodisse ja ise läksin enda voodisse. Vaatasin veel oma toa aknast õue ja kõik oli kottpime. Lahe oli isegi vaadata ja mõelda, et selline see maailm kunagi ka oli. Järsku mingi imelik valgus hakkas kuskilt kumama ja nägin kuidas seal suitsupilv hakkas liikuma. Ma pole kunagi veidramat asja näinud. Olin veendunud, et nägin viirastust, sest ma võitlesin siiski unega, et vaadata seda õudukat. Peale seda läksin lõplikult voodisse pikali. Benno hakkas urisema millegi peale. Järgmine õudne südame puperdamine. Võtsin ette uuesti läpaka ja tegin ühe male ringi. Ma ei jõudnud sellega eriti kaugele kuna ma ei oska üldse malet. Ma tean nimetusi ja nende samme aga muud mitte midagi. Kui olin juba paari nuppu nihutanud siis juba ei saanud enam midagi teha. Minu jaoks jääb male ikkagi müsteeriumiks. Kuid malega tupikusse jõudes kuulsin korraga mingit väga imelik ja pikka heli. See tuli justkui mu kõrva juurest. Nii veider kui see ka poleks siis mõne hetke pärast vaatasin ma aknast välja ja kõik taas säras valgusest. Vaatasin ka oma toa lampi ja tuli põleb. Elekter oli tagasi tulnud. Juhuu aga mina magan täna tulega. Liiga õudsaks läks minu jaoks.

Olen kindel, et pumpasin enda jaoks veidikene asju ülesse ja sellest läks ka minu mõtteviis aga päris õudne ikka küll..