Marcusel oli nädalake vaba kaitseväest. See läks üsna kiirelt aga samas aeglaselt. Pigem rohkem aeglaselt. Reedel oli minul praktika tund ja peale seda ma liikusin koju. Marcusel endal läks veel aega kuna ühel läks auto rehv katki ja sellest viivitus tema saabumine Tallinna.

Kodus ma koristasin oma tuba ja sättisin end välja minekuks. Mul ausalt öeldes oli ärevus sees kuna ma ei olnud nii ammu käinud Marcusega väljas. Ma suutsin selle aja sees kaotada ka oma rahakoti ära. Õnneks oli emps kodus ja ta andis mulle sula.

Kui Marcus ükskord jõudis Tallinna siis läksin ma talle tema vanaema juurde järgi. Ma sõitsin sinna ilma lubadeta kuna mul oli ju rahakott kadunud. Enne välja minekut vaatasin reaalselt igale poole aga ei leidnud kuskilt. Isegi mõtlesin järgi kuhu ma panin selle ja millal viimati nägin. See kõik oli tulutult.

Marcuse vanaema juurde jõudes ootas Marcus juba õues. Kõndis mulle vastu kui nägi minu autot. Jäin tema ette seisma ja me vahetasime kohad. Rääkisin siis Marcusega, et mul rahakott kadus ära ja ma ei leidnud seda mitte kuskilt. Sellepärast ma ei tahtnud riskida, et sealt edasi linna sõita.

Edasi sõitsime linna. Ma pärisin Marcuselt, et kuhu me võiksime liikuda. Mul oli plaanis viia teda sööma või ühte meelelahutus keskusesse. Marcus valis variandi, et tahab rohkem süüa. Ma täpselt ei öelnud kuhu ma teda viin. See oli pigem üllatusena. Auto parkisime kosmose kino juurde ja edasi sealt kõndisime söögikohta.

Söögikohaks valisin ma Jahu Tänavagurmee söögikoha. Me kollektiiv naistekaga saime seal pitsasi ja need olid üpris omapärased. Tahtsin ka Marcusele neid tutvustada ja ise proovida neid värskelt ahjust.

Kui me sinna jõudsime siis võtsime kohvi ja kakao. Lisaks võtsime suure pitsa. Ma enam nimetust ei mäleta aga see oli megahea. Sealne õhkkond oli ka eriline. Kui me lõpetasime siis tuli sinna veel ja veel rahvast. Kuna mul tekkis seal veidi jõulune tunne siis otsustasime edasi minna vanalinna. Väga vahva oli käia vanalinnas. Kõik tundus nii uus ja huvitav kuna ma ise ei olnud seal nii ammu käinud. Nägime jõulupuud ja inimesi, kes pani neid jõulumajakesi ülesse.

Peale seda hakkas meil veidikene kiire. Suundusime edasi trammi peale. Enne kui üldse trammipeatusesse jõudsime siis Marcus ostis mulle üli pika roosi. See oli väga armas. Minu meelest oli see isegi pikem kui Hanna.  Peale imelist hetke liikusime trammipeatusesse ja trammiga liikusime autoni. Sealt edasi kiirustasime Hanna lasteaeda. Kui Hanna olime sealt kätte saanud siis ostsime veel mõned lilled ja kiirustasime vanaema juurde. Marcus kinkis vanaemale ja Tiiule ka ühed lilled. Minu roos aga kogemata murdus seal vanaema juures. Jätsime Hanna sinna ja edasi liikusime Marcuse ema juurde. Samuti kinkisime talle ühe lille ja liikusime sealt edasi T1 avamisele.

T1 avamisele jõudsime alles õhtul. Rahvast oli tohutult. Kui seisime seal teisel korrusel siis tundsin, et oleksin justkui välismaal. Enamus poode olid täiesti võõrad. Need ühtpidi tundusid huvitavad aga teistpidi hirmutavad. Me ei leidnud sealt midagi huvitavat. Kokkuvõttes mulle üldse ei meeldinud see kaubanduskeskus. See on meie eestlaste jaoks liiga suur ja võõras. Samas, kas meil on üldse nii palju raha, et seda sinna viia? See minu arvamus aga samas.. küll me harjume ka nende võõraste poodidega.

Me saime T1 tünksu ka. Nimelt läksime võtsime boosti ja seal oli avamispakkumine. Kui ostad ühe originaalsuuruses smuuti lemmikute kategoorias siis saad sama laste suuruses smuuti tasuta. Mida me tasuta ei saanud ongi see laste suurus. Ülbelt ütles teenindaja, et me ei maininud kuigi kirjas ei olnud seda kuskilt. Me aga olime hullult tigedad. Õigemini mina olin ja mul oli reaalselt tunne, et viskan oma smuuti neile sinna poodi sisse laiali. Olin seda pooleldi juba tegemas, kas mõttes või käe liigutuses.. seda ei mäleta enam.

Edasi liikusime Hannale vanaema juurde järgi. Käisime kõik koos Marcuse juurest läbi ja koju jõudsime suhteliselt hilja. Nii meie päev läbi saigi.