Reedesel päeval sai Marcus taaskord sõjaväest välja. Otsustasime, et teeme oma õhtused plaanid veidi teistsugused, kui tavaliselt. Otsustasime minna mahajäetud varemetesse. See asus Keila lähedal. Nüüd tagant järgi ei teagi kas see asus siis Keilas või mitte. Vähemalt meile koguaeg räägiti Keilast.

Alustan algusest. Marcus tuli meie juurde ja ootasime millal Avo koju tuleb. Hanna jäi Avo ja Andriga koju. Meie Marcusega kiirustasime poodi, et kohtuda seal Markusega. Edasine teekond läks Lasnamäele. Tegime seal väikese söögipausi. Võtsime hessist eined ja kohutsime ülejäänud kambaga.

Mõne aja pärast hakkasime juba teele. Meie auto peale tuli lisaks Markusele ka Adrian. Me sõitsime mööda Rocca Al Mare kaubanduskeskusest ja edasine tee oli suht pimeduses. See tekitab päris korralikult kõhedust, sest enne seda räägiti selle maja kohta õudusjutte. Majas mingid vere jäljed ja kraanikausis olid mingid elundid jne.. Erilist vürtsi lisas muusika, mille saatel me sinna sõitsime. Poistest keegi pani õudukale sarnaneva muusika. Kui seda saab üldse muusikaks nimetada. Igatahes tekitas sellise kõheda meeleolu.

Me keerasime maanteelt vasakule (Hmm, valepööre?!?). Sõitsime suhteliselt paksu metsa sisse. Täiesti lambist tulid järsult tänavavalgustused ja ees oli asustatud piirkond. Justkui oleksime sattunud mingisse kummituslinna. Ees oli tõkkepuu. See kõik oli juba selleks ajaks suhteliselt õudne, et mina küll kunagi, mitte kunagi, ei tahaks elada sealses piirkonnas. Esiteks see tundub nii kole ja õudne. Paksus metsas ja vaevalt, et seal mingi kohalik transport on või midagi sellist. Lisaks toob see maja sinna külastajaid, mis tundub minu jaoks suhteliselt ebaturvaline.

Jätsime autod tõkkepuu ette. Suunaga ikka nii, et kui peaks miskit olema siis saame jooksuga autoni ja kiirelt minema sõita. Edasine teekond oli suhteliselt hirmuäratav. Selle ajaga tulid sinna rollerid. Sõitsid meie poole ja järsku keerasid ümber ning sõitsid minema. Samuti üks auto, mis keeras otsa ümber. Kas meid nähes või oli selle taga miskit muud? Ei teagi..

Hakkasime siis kogu kambaga minema maja poole. Selleni jõudmiseks läks aega. Me pidime kõndima ühe hoone kõrvalt mööda, siis läbi metsa ja lõpuks jõudsime selle majani. See on Suurupi Piiblikool. Googeldades ei tule mul mitte mingit infot selle ajaloo kohta. Oleks tahtnud natukene uurida ja mõtiskleda selle kohta.. või ma lihtsalt ei oska googeldada.

Me vaatasime maja esmalt eemalt. Meie valgus peegeldas akendelt tagasi. Vahepeal justkui tundus, et seal majas tuli põleb või keegi on seal majas. See tekitas juba kõhedust kogu selle ürituse vältel. Kunagi ei tea kas näed oma valgust või ongi seal keegi. Olime ühe poole majast läbi kõndinud kuniks jõudsime maja servani. Pidime minema veidikene võsa sisse, et saada teisele poole maja. Nii palju kui mina nägin siis seal eemal olid kaevud, mis olid pealt lahti. Uskumatu, et niimoodi lahti jäetakse. Niimoodi võib ju sisse kukkuda. Vaatasin ette ja igale poole, et ma jumala eest sinna sisse ei kukuks.

Kõndisime kogu kambaga edasi, hanerivis. Maja teisel pool oli mingi väike abihoone, mis oli majaga koosluses. Üks meie kambajõmmidest pillus sinna sisse ja väidetavalt oli seal sees palju vett ning juba hais. Mina ise ei julgenud sinna piiluda. Minul oli kehas juba suur suur hirm. Korraga kuuleme, et miski asi kukkus maja sees. Ma tundsin kuidas minu sees vaikselt hakkab paanika tekkima. Ma tundsin, et asi ei lõppe hästi. Algusest peale oli mega vastik tunne sees. Me saime mõne aja pärast teada, mis see oli. Keset teed oli traat ja keegi meie kambast oli selle otsa koperdanud. See traat oli kuskil pooleldi majas ja see siis kukutas midagi alla. Tundus justkui lõksuna, sest minul hakkas küll film silmade ees jooksma silmade.

Me olime jõudnud majale ringi peale teha ja otsustasime minna sisse. Olin sellel ajal juba piisavalt hirmunud, et tahtsin tegelikult autosse minna ja tekkisid väga vastakad mõtted ning tunded. Ma kartsin Marcusega ära minna mõeldes siis meile, et meid siis vähem kui keegi peaks tulema ja mõeldes teistele, et teised jäävad siis üksi kuigi meid oli peaaegu 10 kokku. Ma tundsin, et pean minema ikkagi hoonesse sisse. Olin täpselt ukse peal kui minus miski justkui lõhkes. Ma otsustasin teekonna katki jätta ja tahtsin ikkagi autosse minna. Marcus hüüdis teistele, et me lähme ikkagi autosse. Mul oli kabuhirm nahas. Me hakkasime kõndima tagasi ja olime juba mõnikümmend meetrit kõndinud, kui korraga näeme metsa sees sinist tulukest. Mul oli tunne, et mul süda jäi korraks seisma. Kogu minu kehal käisid külmavärinad läbi. Me olime Marcusega sellel hetkel kahekesti ja meil tuli korraga mõte, et kustutada oma telefoni valgustus ära. Sinine tuluke metsas paistab ja liigutas. Marcus korraga karjus, et kes seal on. Juba see ehmatas mind nii ära, et selle peale uuesti mõeldes tekib minus taaskord hirm naha vahele. Metsa seest meile vastust ei tulnud. Kuulsime vaid sahistamist. Marcus karjus ka vene keeles. See kõik käis nii kiirelt ja juba avastasime end uuesti maja ukse eest. Me jooksime sinna tagasi. Ma sisse ei julgenud taaskord minna. Ma jäin seisma ukse taha. Seda osa mäletan häguselt. Korraga tulid kõik inimesed majast välja ja olime seal maja kõrval ning arutasime mida teha või mis see oli. Ma ei suutnud oma emotsioone enam hoida ja mul lihtsalt pisarad voolasid. See oli mega mega õudne. Ma ei suutnud jääda rahulikuks. Mul oli tunne nagu ma oleksin kuskil õudusfilmi keerises. Otsustasime, et käime korra auto juures närve rahustamas. Kõndisime kiiruga läbi metsa. Korraga kõik tardume. Meie ees seisis mees. Me ei näinud teda. Ta oli meie silmis lihtsalt musta värvi figuur. Ta seisis seal liikumata. Ma juba arvasin, et näen vaime või midagi sellist. Hirm tuli igas suunas. Kuna meie ainuke väljapääs oli just selle musta kuju taga. Samuti ei teadnud me selle mehe mõtteid ega sealset olukorda. Võibolla on meid piiratud teiselt poolt. Järgmine hetk oli see mees sealt kadunud ja me kõndisime hirmunult sinna poole ning hästi ettevaatlikult. Mingi hetk tuli väga ebameeldiv heli justkui õudusfilmist. Korraga hüppasid kaks meest maja küljelt välja. Kokkuvõttes oli need kaks pullivenda, kes tegid meile nalja. Nende plaan oli algul hirmutada siis kui me oleksime seal majas olnud. Nad ei arvestanud sellega, et meie Marcusega tuleme ära ja näeme nende kaasaskantavat kõlarit metsa sees. Just see sinine tuluke oli nende kõlarist. Ma ei kujuta ette mis ma siis oleksin teinud kui kogu sündmus oleks aset leidnud seal majas. Ma vist oleks täitsa paanika hoogu sattunud ja ilmselt sinna ka jäänud.

Pärast läksime ikkagi autode juurde. Teistel oli ikkagi huvi maja vastu. Nad tahtsid tagasi minna aga me Marcusega jäime autosse. Suhteliselt hirmus oli seal tühja istuda. Samas ei saanud närvid ka puhata. Ikka see hull tunne oli sees. Lõpuks tulid ka teised tagasi ja näitasid pilte, milline maja seest oli jne. Pärast olime veits aega seal tõkkepuu juures kuniks mingi mees tuli aluspükstega välja ja jooksis täiega meie poole. Järsku oli kõigil nii kiiresti autosse asja ja mõni sekund hiljem sõitsime minema. Ma pole vist kunagi nii kiiret autosse tulekut näinud.. Huvitav, mida see jooksev mees mõtles. Kindlasti oli see väga naljakas.

Edasi liikusime koju. Terve tagasi tee jahusime sellest majast kuna emotsioonid olid nii laes. Kogemus oli tegelikult ju lahe. Hea, et kõik hästi läks ja ei olnud mingi maffia grupp, kes oleks meid ära tapnud kuna justkui nägime pealt nende verist kätetööd vms. Vahepeal oli küll selline tunne, et eluga sealt ei pääse.. Jõudsin endas otsuseni, et mina enam ei lähe kondama sellistesse kohtadesse. Ma liiga palju kardan…