Järgmine koolinädal on läbi saanud. Tunnen kuidas kõik muutub aina raskemaks ja raskemaks. Aja planeerimine üldjuhul tuleb välja kui ei arvesta seda Tallinna liiklust. See ajab mind ikka mega kurjaks. Kirjutan lähemalt minu liikumisest..

Kui mul on vaja minna kooli kella 8:30ks siis see on peaaegu võimatu ja alati võin arvestada, et jään umbes 10-20minutit hiljaks ja jõuan suhteliselt viimasena kooli. Arvestama pean ka seda, et istuda ma kuskil ei saa. Õigemini saan küll aga kuskil klassi ees lisa toolil ja üldjuhul lauda ka ei ole. Meie klassinimekirjas on reaalselt 50 inimest. Ma ei kujuta ette kui kõik need inimesed peaks ühtäkki kooli tulema. See tähendaks reaalselt hullumaja. Klassis õhku ei oleks ja igal pool higihais üleval. Seda ma tundsin just esimestel päevadel. Õnneks on nüüdseks läinud klass vähe hõredamaks aga mitte piisavalt.

Päevakava siis näeb mul välja selline, et 7:30 liigun kodust välja. Olen ummikus ja siis olen teises ummikus kuniks jõuan lõpuks lasteaeda. Ka lasteaia lähistel võib olla ummikud. Jõuan siis umbes 7:58-8:05 aegu lasteaeda. Oleneb siis samuti kas ummikud korralikud või vähe hõredam liiklus. Lasteaiast saan umbes 8:05-8:13 ära. See kõik siis oleneb sellest kui kiirelt Hanna liigutab ja millises meeleolus ta parasjagu on. Edasi liigun võimalikult kiiresti kooli poole aga see pea võimatu. Igal pool ummikud. Kooli jõudes pean otsima kiirelt parkimiskoha. Teinekord jõuangi kooli ette 8:30 aga parkimise peale läheb oma 8 minutit. Nüüdseks ma enam vähem tead kuhu pargin oma auto. Seal on vähemalt alati koht ja nüüd ma ei raiska nii palju aega otsimisele. Heal ajal isegi saan oma auto parkida samale kohale kus ka eelnev päev. Sealt parkimiskohalt kõnnin umbes 3 minutit klassiruumi.

Neljapäeval tundsin vaimselt, et kõik on nii raske. Ma isegi ei saa aru mis täpsemalt. Kas see ummikus istumine, Hanna käitumine või koolis õppimine. Sellel päeval oli suhteliselt raske juba Hannat lasteaeda viia. Hanna lihtsalt ei tahtnud autost välja tulla. Lõpuks ma tirisin ta välja kuna mul reaalselt ei olnud aega temaga mässata. Lasteaia uksest sisenemisel oli ka hull nutuhoog Hannal. Ma neelasin kõik selle stressi alla. Kooli jõudes oli mul tegelikult üsna masendus. Päeva siiski elasin ära ja kui Hannale järgi läksin siis õpetaja rääkis, et Hanna on üsna stressis. Igatseb ja nutab minu järgi.

Reedese päeva sai Hanna endale vaba päeva. Mu ema oli nõus temaga olema. Ta ise pakkus selle variandi välja. Ka minule oli see vabam päev. Jõudsin täpselt 10 minutit varem kooli ja sellel päeval oli ummikud reaalselt kõige hullemad. Samuti tagasi teel. Ma ei oleks jõudnud mitte kuidagi Hannale õigeaegselt järgi sellel päeval, kuigi ma lõpetasin kooli tund varem aga pidin käima praktikariideid ostmas ja hakkasin sealt varem liikuma, kui ma tavaliselt koolist oleksin liikuma hakanud.

Koju jõudes oli Hanna üsna õnnelik aga mina ei suutnud rõõmustada. Mul oli selleks ajaks kohutav koolistress. Ma tundsin kuidas kõik tähtajad justkui rõhuvad mind. Iga minut mõtlesin koolile. Mul tuli hirm, et unustan miskit. Kõige suurem hirm on mul just referaadi pärast. Me peame kasutama õendusalaseid artikleid ja need peavad olema teaduslikud. Me ei tohi kasutada mingit tavalist googlet või wikipeediat. Kõik artiklid on põhimõtteliselt inglise keeles ja peame neid tõlkima eesti keelde ning tegema siis referaadi. Peame veel kindlad olema, et autor on ikka õde, mitte arst. Selliseid ei tohi kasutada jne.

Mõnes mõttes on hea, et kõik tähtajad on meile teada aga kohati on see üsna hirmutav kuna minu meelest see ajab üliõpilased stressi. Nädala lõpuks olema suutnud sellest koolist eemale hoida. Tähtajad ajasid mu nii stressi aga nüüd ma jõudsin taas leida oma rahu. Samuti tundub Hannal parem tuju olevat.