Me empsiga käisime reedel Maardu järve juures. Vesi oli minu jaoks külm. Samuti õhk oli üsna külm. Sellegi poolest teised päevitasid ja olid vees. Ma näppisin Marcuse käekella, mille järgi käisime vahetult enne järve juurde minekut. Käekellal oli erinevad funktsioonid. Panin Marcusele kella ka õigeks ja tutvusin niisama kellaga. Mõne aja pärast hakkas mul rannas olles paha.

Edasi suundusime vanaema juurde. Vanaema juures hakkas mul nii paha, et ma oksendasin. Meil oli siin vahepeal hull viiruste aeg kus me kõik haiged olime. Algas see Marcusest ja lõppes see minuga. Igatahes otsustasin minna edasi autosse ja siis ma ootasin autos empsi millal ta vanaema juurest tuleb. Vahepeal otsustas emps, et ta käib ikka poes ka ära.

Me olime Marcusega rääkinud päeva alguses linnaloast. Sellel korral öeldi, et Marcus ei saa linnaloale. See uudis tegi üsna kurvaks. Olen siiani harjunud, et Marcus saab iga nädalavahetus välja. Seekord aga öeldi ei. Mingi hetk helistab Marcus ja uurib minu tegemistest, et kus ma olen ja mis ma teen. Räägime jutu ära ja jutt jäi nii, et ta helistab mulle tagasi.

Vahepeal tuleb Andri nutuga poest välja ja ma üritan teda rahustada ning aru saada mis juhtus. Ma sain jutust aru, et ta kaotas empsi poes ära. Ma helistasin empsile ja samal hetkel tuleb minu auto uks lahti. Marcus vaatab mulle otsa. Ma võisin küll olla väga ehmunud näoga. Ma ei suutnud kuidagi aru saada, et mulle vaatab otsa Marcus ja lilled käes. Kõik tundus ebareaalne, justkui ajaksin kellegiga segamini või oleksin kuskil unenäos. See oli väga väga armas üllatus. Me rääkisime juttu ja mõne aja pärast tuli ka emps.

Ma läksin Marcusega kaasa. Emps sõitis lastega koju. Hanna oli just jäänud magama ja otsustasime, et pole mõtet ümber tõsta kuna sõitsime ka koju aga veidi hiljem. Sõitsime Marcusega veidi ringi ja siis viis Marcus mind koju ning ise läks sõbra juurde. Hiljem tuli Marcus minu juurde tagasi.

Laupäevase päeva vedelesime kodus. Mingi aeg saime kokku Marliis ja Rainekuga. Kokku saime Maxima ees ja käisime kõik koos poes. Me ostsime snäkke ja tulime minu juurde. Me hakkasime mängima lauamängu.

Õhtul käisime muinastulede ööl. Alguses plaanisime minna Vergi sadamasse. Kuna aeg oli üsna hiline siis me sinna ei läinudki. Otsustasime järgmisena, et lähme lähemale ja viimasel hetkel leidsin facebooki üritusest, et ka Viimsis on miskit. Kokkuvõttes käisimegi Viimsis muinastulede ööl. Seal vabaõhumuuseumis on külakiik ja sellega kiikusime. Mingit muud erilist emotsiooni ei saanud sealt. Ma ise arvasin, et näeme tulekesi rohkem aga ei näinudki. Arvan, et lihtsalt liiga hilja ärkasime, et minna sellele üritusele. Võimalik, et tuled olid juba kustunud.. ei tea.

Pühapäeva hommiku poole sõime me väga huvitavat jäätist. See oli juustu ja marjadega. Alguses ma ei tundnud juustu maitset üldse. Mida rohkem ma seda sõin seda rohkem juustu maitse esile tuli. Kokkuvõttes oli see üks väga rõve jäätis. Vähemalt nüüd oleme targemad ja enam ei osta.

Lõuna aegu käisime lastega mänguväljakul. Ojee, mina sain audiga sõita. Hoopis teine tunne on sellega sõita. Harjumatu kuna tegemist automaadiga. Minul aga manuaal.

Hiljem sõitsime Marcuse juurde. Sõime seal ja hiljem mängisime kaarte. Mina kaotasin vist ühel korral. Varsti oligi kell seal maal, et pidime sõitma hakkama. Käisime minu juurest läbi, Marcus pakkis oma asjad kokku ja sõitsime Ülemiste poole. Täitsa Ülemistesse seekord ei läinudki. Lepiti teises kohas kohtumine. Viisin Marcuse sinna ja ise sõitsin koju.

Kodus olles leppisin ühe naisega kohtumise Pirital. Valmistusin end bussi peale minekuks. Hanna oli autosse magama jäänud ja ilma jopeta. Ma panin käru hakkama koos soojakotiga. Mõtlesin, et peaksin ostma ka uue soojakoti. Hanna ei mahu enam sellesse. Igatahes kui Hanna oli kärusse pandud siis kõndisime bussipeatuse poole. Me jõudsime mõni minut enne bussi. Buss tuli õigeaegselt. Üle pika aja sõidan bussiga ja siis tuli ka esimene ebameeldiv kogemus. Buss pani täpselt siis uksed kinni, kui mul pool käru oli uksevahel. Huvitav, kas juht ei näinud meid? Ma olin just oma kõige suurema käruga tulnud bussi ja ikka ei nähta. Käru ja ise olime punast värvi. Uskumatu!

Bussiga sõitsin Piritale. Hanna magas terve see aeg. Bussi pealt maha minnes kohtusin selle naisega. Ma ostsin temalt Hannale ühe jope. See oli selline kummijope. Kui ma nüüd seda jopet vaatan siis tundub väiksema poolne kui kujutasin ette. Samas veidikene saab ikka kanda.

Edasi liikusin Pirita selverisse. Vaatasin seal lasteasju ja otsisin Hannale jalanõusi lasteaeda. Kahjuks oli seal kas väiksed või liiga suured numbrid. Niisiis ei saanudki ma jalanõusi talle. Võtsin siis muud söögikraami ja hakkasime koju tagasi liikuma. Nii mõnus oli vahelduseks sõita ühistranspordiga ja näha erinevaid inimesi. Samas tunda seda ebamugavust.

Koju jõudsime suhteliselt hilja kuna edasi tagasi bussidega sõit on aeganõudev. Peale seda valmistusime magamaminekuks.