Reede hommikul ärkasin mina kõige esimesena. Ma hakkasin vaikselt juukseid värvima ja sättima. Kui juuksevärv oli peas siis hakkasin endale meiki tegema. Tavaliselt on nii, et vasaku silma lainerjoon tuleb perfektne ja teine tuleb nagu ma ei tea, siis sellel korral oli aga vastupidi. Parem silm tuli nii perfektne, et tundsin nagu kõik on korda läinud, ainult, et vihastasin oma vasaku silma peale, et see sama ilus ei tulnud. Jätsin asja katki ja pesin pea vahelduseks puhtaks. Juustest tuli nii palju punast värvi. Mul pole vast kunagi nii palju punast vett tulnud, kui sellel hetkel. Lõpuks pesin need puhtaks ja proovisin uuesti jännata oma silmaga. Vahepeal kuivatasin fööniga juukseid.

Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidi Marcus ka ärkama. Ütleme nii, et ta oli üks viimaseid inimesi, kes ärkas ülesse. Nii Avo, kui emps karjusid talle “äratus” nagu sõjaväes. Lõpuks ikkagi ärkas. Mina olin samal ajal saanud juba juuksed kuivaks. Vasaku silma lainerjoont hakkasin uuesti joonistama. Lõpuks ma läksin ülesse seda joonistama ja sain selle ilusaks. Värvisin ripsmed ja panin end riidesse. Olingi valmis. Marcus oli ka juba selleks ajaks end riidesse pannud. Seda aga enam ei mäleta, kas Marcus riietas Hannat või mina.  Riidesse igatahes kuidagi ta sai.

Esimene peatus oli Lasnamäe Centrum. Me otsisime suurt rahapõrsast, et sinna raha sisse panna aga seda me ei leidnudki. Lõpuks käisid mehed Prismas ja sealt ostsid armsa kuldse rahapõrsa, kelle kõhtu toppisime raha. Peale kirjutasime soovid ja oma nimed.

Edasine teekond oli lillepoodi. Avo oli tellinud lilled. Võtsime need ja sõit edasi oli perekonnaseisuametisse. Meil oli aega täpselt 4 minutit, kui olime auto ära parkinud. Jooksime sealt 3 korruse saali. Kõik olid juba seal. Meie seisime teiste hulka. Mõne aja pärast hakkas juba pihta. Anette ja Serku tulevad trepist alla muusika saatel ja kõnnivad kaare juurde. Edasi oli just nii nagu filmides, ainult et live‘s.

Seal oli pildistaja. Tegi palju pilte. Külalised tegid pilte. Üks tegi vanaaegse kaameraga pilte. Temal sai film otsa ja hakkas seda kerima või midagi. Terve see saal oli kerimise häält täis. Marcus hakkas nii naerma ja ütles, et prindib pilte. Ka mulle oli see nii naljakas, et me mõlemad mõnd aega ei saanud naermist lõpetada. Ma isegi ei oska öelda kuidas see nii naljakas meile oli. Hiljem rääkis emps, et Avo oli ka ühe tema nalja peale hakanud naerma. Kuigi mina Avo naeru ei kuulnud.

Edasi läksime õue. Tegime seal maja ees pilte ja läksime edasi sööma. Istumine toimus Pirital, Sardiinid restoranis. Mina käisin seal esimest korda. Omapärane sisustus, väike lastenurk, ilus vaade. Alguses olime väljas. Vaatasime ja ootasime kõik inimesed ära ning edasi liikusime noorpaari õnnitlema.

Laud oli pikk ja omapäraseid toite täis. Minu lähedal oli saiad ühe maitsva võiga. Eriti mulle meeldis salat, millel olid pruunikad pallid. Meenutas välimuselt justkui kalamarja aga kalamari see ei olnud. Marcus ütles, et need on oad. Mis need lõplikult olid ei saanudki ma teada. Igatahes need olid megahead. Hiljem tuli praad. Valida oli kas kala või liha. Mina võtsin liha ja mulle see üldse ei meeldinud. Kõik teised lisandid aga sõin ära. Kõige tipuks sai süüa torti. Tort oli täpselt piiripeal. Ei olnud liiga magus ega liiga hapu. Martsipan oli väga hea seal ümber.

Ilmaga vedas tohutult. Õues oli mega palav. Selline tunne oli, et hüppaks sealt rõdult sinna paatide juurde merre. Kuigi jah, ilmselt seda ei oleks võimalik olnud teostada aga sellised mõtteid käisid küll. Kuid õnneks, ei olnud nii palav, et oleks kohutav istuda olnud. Vahetevahel sai ikka natukene rõdul tuulutamas käidud.

Enne lõppu tegi Anette ka pruudikimbu viskamise. Anette ise oli trepi peal ja sealt viskas siis meie poole. Esimese hooga viskas ühele mehele otse kaamerasse. Ma ei tea kas see mees filmis siis või mitte aga see oleks lahe video olnud. Teine katse oli otse maha. Kolmas katse oli minu kätevahele.

Peale seda hakkasime vaikselt lõpetama. Läksime õue ja noorpaar lasi õhupallid õhku. Kaks palli lendasid väga kõrgele ja kiirelt. Nii armas oli vaadata kuidas need õhupallid liikusid ja lõpuks täppidena nähtaval olid. Lendasid justkui kaks armastavat lindu. Oligi kõik! Saatsime paari autosse ja oligi koju minek.