Pühapäeva hommikul sõitsin ma bussiga linna, et minna oma varandusele järgi. Auto jäi mul Liivi töö juurde ja G* tuli Hannaga linna. Me saime kokku trammi peal. Ma läksin Hobujaamast peale ja sõitsin koos Hannaga mõne peatuse edasi.

Hanna läks ilusasti trammist välja. Ma ei pidanud aitama. Kindlasti väljas olijad arvasid, et nii väike laps ja üksinda. Mina vist oleks mõelnud küll esimese hooga kuna rahvast hakkas juba trammi peale tulema ja ma ukerdasin seal käruga tükk aega. Mingi naine oli selle ajaga võtnud Hannalt käest kinni, et minema ei jookseks. Mina ise vist ei oleks selle peale tulnudki, et kellegilt käest kinni võtta kui ma oleksin sellises olukorras.

Kui lõpuks trammi pealt maha sain siis panin Hanna kärusse ja kärutasime Keskturu juurde. Võtsin sealt kilo maasikaid ja kõndisime sealt edasi autoni.

Auto juures kohtasin Liivit. Mulle oli tehtud trahv seal parkimise eest. Liivi oli muidugi üllatunud kuna need parkimiskohad on tema töö omad ehk era parkimiskohad ja linn pole sellega mestis aga ikka tehti. Väga nõme olukord oli.

Peale seda kiirustasin edasi Anette juurde. Armas tädi võttis Hanna enda juurde, et mina saaksin sõita Tapale Marcust vaatama. Nii mõnus tunne oli minna sinna ilma Hannata. Kohe palju vabam ja mugavam.

Sõit sinna läks normaalselt kuniks mu auto hakkas jamama. Sõita oli jäänud kuskil 10minutit. Olin just Marcusele helistanud, et läheb veel 10 minutit ja kui kõne olin lõpetatud siis auto hakkas jamama. Vajutan gaasi aga mitte miskit ei juhtu. Vaatan kuidas kiiruse näidik lihtsalt kukub. Sõitsin mõnd aega selle kiirusega, mis oli jäänud. Panin ohutuled sisse ja liikusin edasi ilma käiguta. Panin neljanda käigu sisse, sain mõnikümmend meetrit sõita ja jälle kiirus kukub. Lõpuks kordasin oma tegevust nii kaua, kui auto seisma jäi. Marcusele rääkisin ka oma murest. Helistas mulle mõne aja pärast tagasi ja ütles, et ma auto välja suretaksin ja uuesti tööle paneksin. Kütusetuli! See lahendas justkui kõik probleemid. Hea on see, et “remont” läheb kütusehinnaga.

Peale auto uuesti tööle panemist sain kiirendada ja sain soovitud kiiruseni. Sain mõned meetrid sõita rahulikult kui uuesti kogu pull otsast peale hakkas. Nii ma sõitsingi terve tee lähimasse tanklasse ohutuledega ja 90ne alas kuskil 70-30ga ja 50ne alas kuskil 30-10ga. Kokkuvõttes suretasin autot kolm korda välja. Viimasel korral andis tunda, et nüüd on kõik. Seda korda tegelikult vaja ei oleks olnud aga kartsin minna edasi kuna ees oli rongitee ületamise koht.

Tanklasse jõudsin napilt. Järjekord oli seal suht pikk. Auto tegi kohutavad häält ja justkui karjus mu peale, et tal kõht tühi. Selline tunne, et kõik vaatasid.

Lõpuks ikka veeresin sinna tankimiskohani. Söötsin autol kõhu täis ja edasine tee oli Marcuse juurde. Seal parkisin auto ära ja õues oli nii kohutavalt palav, et mul oli tunne nagu ma oleks mingi vettinud kalts. Nii märg olin igalt poolt.

Läksin sinna sisse ja andsin oma andmed. See koht oli justkui muutunud. Rahvast oli vähem ja kõik uksed olid kinni. Ma ei teadnud millisest uksest minna niisiis läksin teiste järgi. Ma hakkasin ust lahti tegema ja Marcus hakkas teiselt poolt ust lahti tegema. See oli nii lahe hetk. Marcus ütles mulle, et ta ei tundnud mind ära. Minul oli just pigem selline tunne, et ma ei oskaks mitte millegist rääkida nagu me ei oleks mitu mitu kuud näinud. Või noh selline ebamugav või ma ei teagi. Lisaks Marcusel oli juukseid juba nii palju peas, et veider oli vaadata teda nii 😄

Me rääkisime juttu ja sõime maasikaid. Maasikad olid selle ajaga muutunud juba moosi laatseks tooteks. Üle poole jäi alles. Kohapeal ostis Marcus limonaadi, krõpsu ja mulle burgerit. Neil oli seal söömine alles hiljem. Mina ootasin teda peaaegu 40minutit. Kokku nägime üksteist peaaegu 5 tundi. See aeg läks megakiirelt ja ausalt ei oleks tahtnud sealt üldse ära tulla, mitte et ma nüüd sõjaväkke oleks tahtnud jääda, nii kurb ja valus aga pidi. Hanna ka oli ootamas.

Hanna oli nii õnnelik mind nähes. Selline tunne nagu oleksin väga kaua ära olnud. Rääkisime seal veidikene juttu ja siis juba läksin koju. Koju jõudsin suhteliselt hilja.