Olen suutnud olla ilma Marcuseta 7 päeva. Ma ei ole selle ajaga suutnud väga midagi teha. Mul on kohutavalt kurb ja on tuju langus. Ma tahaksin olla kodus aga samas tahaksin minna välja ja suhelda teistega. Mul justkui pole viitsimust ja pole jaksu, et liigutada.

Nägin viimati Marcust esmaspäeva õhtul. Minu teada lasime me sellel päeval ka püssist. Avol on ka üks õhkpüss. Me siis koos lasime seal õllepurke. Uskumatu! Mina sain ka mõned õllepurgid maha.

Kuid jah, mul reaalselt tunne, et sellest juba must miljon aastat möödas. Tegelikult kõigest 7 päeva. 7 päeva?!? Kuidas ma elan üle 11 kuud??

Kuid ei ole ka minu elu jäänud taha plaanile. Teisipäeval ma olin täiesti kodune. Okei, õhtul käisin natukene pead tuulutamas. Käisin ühte käru vaatamas aga siiski ei ostnud seda. Magama minna oli päris raske. Oli tühjuse tunne. See oli nii häiriv.

Kolmapäeva hommikul viisin Hanna oma vanavanaema juurde. Sealt lahkudes solvus Hanna, et ma teda sinna jätsin. Ma kuulsin läbi ukse kuidas Hanna jooksis teise tuppa ja pani hullu plärtsuga ukse kinni. Uskumatu, et selline väike “junn” teeb selliseid trikke, ise on 2-aastane.

Mina ise aga tõttasin kooli katsetele. Sellest ma parema meelega ei räägi. Peale vestlusi sain ma kokku käru ostjaga. Müüsin ühe käru maha.

Käisin ostmas veel endale ja Hannale kõrvarõngaid. Goldtime ehtepoes oli -40% kõik ehted. Me saime nii ilusad kõrvarõngad. Hannale valisin ma suhteliselt esimese 5 minutiga ära. Endale ei osanud mitte kuidagi valida. Küll tegi liiga suureks kõrva, jäi liiga imelikult, nägin välja nagu kõrvik, nägin välja nagu piraat. Igatahes iga ehtega oli mingi häda lahti. Kuniks leidsime juhuslikult mingid kõrvarõngad. Just nendega tundsin, et olen leidnud õige kuid ka need mingi hetk ei sobinud. Algul olin kahe vahel, kas võtta roosad või valged. Lõpuks ikkagi valged hakkasid meeldima ja võtsin need ära. Minu arve läks maksma 37€, muidu oleks olnud 62€.

Lõpuks oli kell saanud peaaegu 6. Ma olin peaaegu 6 tundi ära. Kiirustasin tagasi vanaema juurde. Vanaema pakkus mulle süüa ja mõne aja pärast hakkasime koju liikuma.

Neljapäeval tahtsid Andri ja Hanna vanavanaema juurde ööseks jääda. Minu arust polnud see kõige parem mõte. Igatahes lapsed jäid sinna ja meie empsiga läksime korterisse. Korteris on nüüd veel loetud asju teha. Kui need tehtud siis on valmis kõik.

Mõne aja pärast helistab vanavanaema ja ütleb, et nad on nii väsinud. Hanna läks nii üle käte, et tegi Andrile haiget. Nad olid justkui pooled ära vahetanud. Tavaliselt on see Andri, kes piinab Hannat. Ma ei kujuta ette mis Hannal toimub. Ilmselt talle on kogu see stress mõjuma hakanud.

Olen ise viimasel ajal palju stressis. Just sellega, et ei ole valmis Marcust sõjaväkke laskma. Kuid muud valikut ei ole. Peab lihtsalt..

Õhtul sõitsime siis Nautica keskusesse ja külastasime Pepco poodi. Mina ise pole seal nii ammu käinud. Emps aga oli seal esimest korda ja üllatus poes. Ilmselt tema uus lemmik pood. Minul läks 12€ ja empsil läks 7€.

Reedel aga veetsin terve päeva kodus. Alles õhtul pea niimoodi plahvatas, et läksin Hannaga õue kärutama. Nii mõnus oli jalutada. Õues oli nii mõnus ilm. Ei olnud selline külm ja ei olnud palav. Mõnus niiske õhk. Jalutasime päris pikalt. Minuga kaasa jalutasid Benno ja Barbi. Mu koer käib tavaliselt empsiga jalutamas ja ta oli üsna õnnelik, et mina temaga jalutama läksin. Kuigi tegelikult mina temaga ei jalutanud. Terve see aeg hoidis Hanna tema rihma. Barbi, meie kass, jalutas terve selle pika maa meiega kaasas. Ta ei ole kunagi julgenud minna mu sõbranna maja eest kaugemale. Seekord kõndis meiega päris kaugele ja tegi selle “suure” tiiru ära. Kogu selle ajaga jäi Hanna kärusse magama. Mina ise sain värsket õhku, muidugi laps ka ja sain ta kerge vaevaga magama. Peavalu läks ka üle nii, et win-win.

Selleks, et üldse õue kobida läks aga päris kaua aega. Ilmselt homne päev tuleb lihtsam. Peab tulema!

Järgmisel päeval käisime Laitses. Seal oli Põhja-Eesti romuring. Argo osales seal oma autoga. Õigemini, tema ei olnud roolis. Tema sõber oli aga auto oli Argo oma. See auto oli kunagi minu empsi esimene auto. Ta ei suutnud algul saada lahti mõttest, et auto läheb lihtsalt “hävitamisele”. Andri eriti kurvastas kuna tema arvates oli see tema auto 😀 Ta vähemalt mängis niimoodi. Üritusele jõudes aga oli kõik eelnev unustatud ja elasime seal kaasa. Kokkuvõttes said nad 4nda koha.

Ma vist pole ammu selline tolmuahv olnud. Seal kõik lihtsalt tolas ja silmi oli suhteliselt raske lahti hoida. Hanna käru oli pärast nii tolmune, et ma ei ole kunagi kärudel näinud sellist kihti tolmu. Õnneks, et ei olnud vahetult enne selle käru pesuga tegelenud. Muidu oleks tühja tööd teinud.

Õhtul tulid külla Anette ja Serku. Väike grill oli ja sõime torti. Anettel oli mõned päevad tagasi sünnipäev ja me siis tähistasime seda vaikselt.

Pühapäeval käisin oma kallikesel külas. Nägin esimest korda Marcust. Käisime kogu perega. Marcuse ema, vanaema, vanaisa, koer ja meie Hannaga. Läksime ühe autoga. Järjekorda praktiliselt seal ei olnud. Ootasime vaid mõned minutit. Marcust oli nii harjumatu vaadata nagu oleks üldse teistsugune inimene. Vahepeal käis Marcus söömas ja me ootasime teda tund aega. Pärast tutvustas Marcus piirkonda. Kõndisime ringi ja vahepeal istusime. Varsti oli kell seal maal, et pidime hakkama liikuma. Sain Marcuse käest tema riided. Hüvasti oli väga raske jätta. Mul reaalselt võitlesin oma pisaratega.

Teel koju ma veidi aega magasin autos. Nii hea uni tuli kuigi autos oli väga ebamugav olla. Kui jõudsime koju siis Marcuse pere pakkus mulle süüa ja mõne aja pärast liikusime koju. Nii kui autosse istusin ja välja sõitsin. Mõne aja pärast tuli hull kurbuse moment ja ma jätsin auto seisma. Pisarad lihtsalt voolasid. Koju jõudes enne magama minemist samuti. Lihtsalt voolasid. See eest tuli uni väga hea..

Esmaspäeval käisin silmaarsti juures. Mõõdeti mul silmanägemist. Üks silm on läinud halvemaks. Sain teada, et mul valed läätsed silmas. Sellepärast mul oligi silmanägemine justkui udusemaks läinud. Mul ühes silmas oli õige suurusega aga teises silmas oli vale suurus ja nägin kogu pilti halvemini.

Hiljem käisime ka korteris. Tehti ära üürileping. Pidime algselt andma sellel päeval võtmed aga annab hoopis homme. Me ei jõudnud seal koristamisega valmis.

Õhtul käisime ka Pae pargis istumas. Tegime väikse sööma seal. Mõne aja pärast kõndisime auto poole ja sõitsime koju.

Nädal ongi möödas ja mul on nii nii suur igatsus Marcuse järgi. Alati kui mu telefon heliseb siis mõtlen peas, et Marcus helistab ja rõõmustan. Kui see on siiski keegi teine siis muutun kurvemaks. See lihtsalt nii raske. Ma ei kujuta ette mida Marcus võib tunda. Seal ta ju täitsa lõksus..