Ma lõpetasin 12-klassi ära ja nüüdseks on juba päris palju kohti kuhu olen kandideerinud läbi sais.ee lehe. Minu edasi õppimise tahe on ikkagi meditsiini valdkond. Mu ema on medõde ja ta ütleb, et ma seda kindlasti õppima ei läheks. Ta ise on väga tüdinenud sellest alast. Ütleb, et ilmselt mulle meeldib ka ainult teoorias. Tema ütlemine on mind veidi ära hirmutanud. Ma olen jõudnud järeldusele, et äkki mulle siiski ei meeldi see. Samas aga meeldib täiega. Kõige tipuks, kas ma üldse sisse saan?

Igatahes minu 12-klassi lõpetamine oli päris hullumaja. Ma läksin sinna koos Hannaga. Hanna niimoodi segas mind ja ajas närvi. Emps läks muidugi korterisse ehitama. Ma ei kujuta ette mida ta siis nii erilist jõudis teha selle 1,5tunniga.. mina oleksin ikkagi eeldanud, et mu emps on minuga sellel “tähtsal” päeval. Jube eelneval päeval sain kurjustada empsi käest, et ma julgesin küsida juuste värvimise kohta. Mis seal ikka..

See ei olnud veel kõik. Minul hakkas koolis kogunemine kella 14:00ks. Ma jõudsin sinna 25 minutit hiljem. See siis tänu Hannale. Ennem kui emps kodust välja läks korterisse siis ma ütlesin, et ta tuleks varem kohale. Jah, sellel hetkel ma ei öelnud kellaaega. Kuid selle ajaga helistasin ma talle peaaegu 10 korda ja telefoni ei vastata. Kokkuvõttes jõudis 10 minutit enne aktust kohale. Selle ajaga olin mina juba nii palju praadinud, et sõitsin lihtsalt minema. Kui mina hakkasin välja keerama siis nad tulid just kooli juurde ja nägid seda.

Tee peal mõtlesin, et olen nii palju vaeva näinud. Teinud meigi, soengu ja valinud isegi kleidi välja. Sõitsin muidugi tagasi, et siiski oma “teenitud” asi kätte saada. Aktus oli muidugi juba peal. Kõik istekohad olid kinni. Aula ette ka ei saanud minna kuna ma ei tea kedagi oma klassist ja ma isegi ei näinud, kus minu klass istus. Olin aula lõpus ja trügisin täiega sisse ja leidsin väikse istumiskoha.. üks oli lihtsalt oma lilled sinna asetanud. Mina tuimalt siis küsisin seda kohta.

Aktusel, inimeste vahel, olin umbes 20 minutit. Kohutavalt palav oli. Hanna vaatas samal ajal multikaid ja vahepeal siples ning häälitses. Väga ebamugav oli. Jalad olid juba väsinud nendest kingadest. Järsku tulid peale kõik “maailma probleemid”. Peas juba mõtlesin, et miks ma pidin ikkagi tagasi tulema.. Korraga hüüti minu nimi ja ma lihtsalt pressisin end sealt rahvamassist läbi, Hanna puusa peal ja temal telefon käes. Läksin sinna. Direktor vist õnnitles ja ütles väga tubli ning klassijuhataja soovis ka. Kõnd tagasi ja asi oligi tehtud. Tormasin kohe uksest välja. Mõtlesin, et ootan klassipildi ka ära aga samas, ma ei olnud seal keegi. Niisiis tulin ära..

Algusest peale olin väga kahtlev, kas ikka tahan lõpetamisele minna. Kas oleks pidanud kuulama oma südame häält? Seda täpselt nüüd ei teagi kuid pakun arvama, et jah.. poleks ilmselt nii palju kurvastanud. Ning nüüd tean, kes on mu tõeline pere. Sellest vahejuhtumist on möödas nädal. Ei ühtegi vabandust mu empsi poolt, et ta ei võtnud telefoni vastu.. võibolla oleks olnud just see, mis oleks olukorra lahendanud ja teise käigu andnud.

Peale oma lõpetamist läksin ma Marcuse juurde. Tema juures toimus väike istumine. Ma ei oleks oodanud seda, et Marcus tuleb suure lillekimbuga. Lisaks tema ema tuleb ümbrikuga ja vanaema koos lille ning kommikarbiga. See oli minu jaoks väga suur üllatus ja tundsin ennast palju paremini kui enne. Kuid ma tundsin erinevaid mõtteid, et ma justkui pole seda väärt.

Tegelt ma loodsin, et ma näen lõpuks Marcust ülikonnaga aga krt, ma ei näinud kuna jõudis selle juba seljast koorida kui mina jõudsin. :/ See oli pettumus.

Sellegi poolest olen õnnelik, et nüüdseks kõik läbi. Suvi tundub ikkagi parem. Nüüd naudin igat hetke Marcusega kuna temal ei tule suvi nii lustiline. Tema läheb meil aega teenima 🙂