Hommikul pidi Marcus viima mind ja Hannat kooli. Viimasel hetkel avastasin, et mul ei ole uurimistöö jaoks ümbriseid. Need jäid minu autosse ja minu auto on remondis. Niisiis ei viinud Marcus mind esimese hooga kooli vaid viis lähedal olevasse poodi. Mina läksin poodi vaatama kas seal on neid. Ei olnud, edasi sõitsime suurema kaubanduskeskuse juurde. Sealt edasi läks Marcus tööle. Mina läksin koos Hannaga poodi. Vaatasime seal ringi ja ma ei leidnud. Otsustasin küsida. Suunas mind sinna kus neid leida. Seal müüdi neid 5 tükki pakkis. Mul ju ainult ühte vaja. Niisiis oststsin need kõik.

Poest väljudes tunnen kuidas Hanna on teinud koogi mähku sisse. Selge, lähen vahetama. Tee peal näen Vahurit. Räägime veidi juttu. Hannal mähku vahetatud ja läheb mängima mänguplatsile. Minu telefonis sai interneti maht täis, oli sealses wifis. Mõne aja möödudes pidime hakkama minema bussi peale. Mul oli kaks valikut- kõndida palju ja minna kahe bussiga või minna sealt kõrvalt bussi peale, sõita ühe bussiga ja jääda hiljaks. Valisin teise variandi.

Kooli jõudes lähen rääkima õpetajaga ühiskonna koolieksamist. Ta andis mulle töölehed ja soovitas laenutada ühte raamatut. Suundusin Hannaga koos raamatukokku ja laenutasin õpiku. Hakkasin otsima oma uurimistöö juhendajat ja ei leia mitte kuskilt. Lõpuks oli nii, et õpetaja oli läinud raamatukogu kõrval olevasse lugemisruumi arvutisse. Ootan ja ootan. Räägib seal teise õpilasega. Hanna meisterdab uue koogi. Terve klass haises. Vahetada ei saanud kuna viimane mähku oli juba jalga pandud. Helistasin oma emale mitmeid kordi, vastu ei võeta. Lõpuks kui vastab siis möödunud on 1h.

Otsustasin viia Hanna vanaema juurde. Bussi peale oli minna paha. Ilmselt kõik tundsin haisu. Mul oli vähemalt selline tunne. Õnneks me kaua ei pidanud sõitma. Sõitsime umbes 4 peatust. Sealt kõndisime edasi. Emps oli jõudnud selle ajaga vanaema juurde. Käisime poes vetsus ja pesime koos Hanna puhtaks. Panime uue mähku jalga. Läksime autosse ja emps viis mind kooli.

Kõige esimesena läksin ma kooli umbes 11 aegu. Teist korda jõudsin kooli kell 13. Õnneks oli õpetaja veel majas ja sain temaga lõpuks esimest korda rääkida. Ütles, et ma teeks parandusi.  Olgu, teen parandusi. Jälle õpetaja on kadunud. Üritan otsida, et kas nüüd saab välja printida. Tuli vahetund. Sain uuesti paar lauset õpetajaga rääkida ja pidin ootama. Aeg venis nii pikalt. Lõpuks sain koolist ära 16:19 ja 16:22 läks buss, et minna oma autole remonti järgi. Tööd ma ikka välja prinditud ei saanud.

Remondi kohas pidin maksma auto paranduse eest 150€. Vahetati voolik, toru ja support. Kui auto kätte sain siis tool oli kõik paigast pandud ja hästi imelik oli sõita. Sõitsin korterisse ja hakkasin seal tegelema oma uurimistööga.

Järgmisel hommikul viisin lapsed hommikul vanaema juurde. Vanaema juurest sõitma hakkasin umbes kella 11 aegu. Koolist ära sain 5 ajal. Selle aja sees jamasin oma uurimistööga. Küll tegin parandusi, küll ei sobinud see ja teine jne. Mul juba reaalselt oli tunne, et ma ei jõua enam kuhugile. Kell aina jooksis ja jooksis ning ikka mingid vead sees. Lõpuks oli mul juba nii palju välja prindituid pabereid, et kõik oli sassis. Viimaks oli töö nii valmis, et sai printida aga õpetajal oli tund. Niisiis ei saanud ta minuga tulla printima. Värviliselt saab printida vaid õpetajate toas ja seal mingi süsteem, et õpetajatel kindel arv printimise kordi vms. Ütles, et ma läheks õppejuhtide juurde küsima. Lõpuks käisin seal ja printisin seal. Algul printisime ja kõik tekst oli teistsuguses formaadis. Proovisime uuesti teises programmis. Ikka jäi teistsugune aga mitte oluliselt. Õppejuht ütles, et ma paneksin need ikkagi töösse. Kokkuvõttes mul mingi 5 lehte sarnases formaadis. Silmaga väga märgata pole aga ilmselt kui öelda siis saaks aru. Kõige segasem on see, et töö prinditi välja kolmest erinevast printerist.

Järgmisel päeval helistasin ühte poodi, et broneerida ära üks retro käru. Käisin seda vaatamas. Näppisin seal tükk aega. Ma ei saanud kuidagi pidureid peale. Ühest kohast oli veel katki. Mõtlesin kohe, et Avo kindlasti ei aitaks mind selle osaga. Igatahes oli plusse ja miinuseid. Kõhklesid tükk aega. Mõtlesin, et ma ei saa selle parandamisega hakkama jne. Läksin poest tühjade kätega. Kuigi mõtlesin, et tahaksin seda nii väga. Lõpuks helistab mulle see pood ja küsib üle kas ikkagi soovin. Ma pole kunagi midagi niimoodi kahetsenud. Ma ütlesin, et ei soovi. Peale seda mõtlesin käru peale korduvalt. Jõudsin siis omadega koju. Räägin emale sellest kärust. Tahtsin, et ta helistaks sinna poodi ja broneeriks käru ära. Keegi aga ei võtnud seal vastu. Tegin endal facebooki lahti ja arvake ära mis vastu vahib. See sama käru ja teise inimese käes. Pildil isegi näha kuidas pidur on peal!! Oii kui vihane ma olin enda ja kogu maailma peale 😀

Ma pole isegi järgmisel päeval sellest üle saanud. Ma läksin sinna poodi selle mõttega, et see ära osta ja ma ei teinudki seda. Ma sõitsin ekstra nii kaugele ja ma ei ostnudki. Oeh, ma pole vast enda peale nii kuri kunagi olnud. Kuid alates sellest hetkest ma üritan mitte enam sellist viga teha. Lubasin endale, et hakkan suve jooksul kolama just sellistes kohtades, et leiaksin endale sellise kärukese. Ma ennem eelistasin roosat aga see värv, mis seal poes oli, on nüüdseks unistuseks saanud. See sobib isegi mõlema lapse puhul 😀

Igatahes olin nii rivist väljas kogu läbi elatud nädalaga. Mind veidikene rõõmustas Marcuse ostetud piparmündi kakao ja 10.01€ kütus minu autosse aga see ei võrdu selle käruga, mille jaoks oli ta ka raha andnud aga vot, nüüd ma ei ostnudki ja teine inimene jõudis ette 😦

Minu ebaõnne laine liigub ikka. Täna sain oma õe käest kurja sõnumi. Sain kolm päeva tagasi kutse tema tüdrukuteõhtule ja lisati mind igale poole facebooki gruppi ja viberisse. Kõik armas ja tore kuid tekitas minu jaoks väikse pettumuse. Ma olin viimane inimene, kes sinna lisati. Oma õe poolt ootaks, et oleks esimeste seas. See selleks. Pole jõudnud naistega arutada seal midagi kuna olen viimasel ajal üpris emotsionaalne. Kiri siis seisnes selles, et mina ei tohi osa võtta tema tüdrukuteõhtus kuna mina ei ole sellega tegelenud. Jah tõesti, ma olen vahepeal pisteliselt lugenud, mis seal kirjutatakse ja pole sõna võtnud kuna mul muud mured ja probleemid. Selle õhtuni on jäänud veel 2 kuud ja juba 3 päevaks pannakse paika, kes tuleb ja kes mitte. Arvan, et sealt oleks pidanud siis veel mõned välja kukkuma, sest nägin vestluses vaid kahe kõne ja vahepeal keegi kolmas kirjutas ka. Igatahes läksime täitsa riidu.. Lisaks mu friikad põlesid ka ära 😦 Õnneks nüüd saime asjad räägitud aga krt, kõht ikka tühi..