Hannat ma siiski lasteaeda ei saatnud. Endal on jube suur peavalu. Hetke seisuga on parem. Kuid vahepeal oli selline tunne, et tuleb migreeni hoog. Silmad valutavad, pea lõhub ja hambad valutavad. Võtsin valuvaigisteid aga siiani pole mingit mõju. Mingi hetk tuli jalgadesse ka surin. Mõtlesin vahepeal minna jalutama aga samas ei julge kodust välja minnagi. Kui läheks siis ehk aeda istuma. Ilm on praegu ilus. Päike paistab ja puha. Võiks ju natukene seda ilma nautida.

Kuna mul hetkel parem siis kirjutan oma eilsest päevast. Eile siis helistab mulle emps. Avo oli helistanud talle ja öelnud, et Andril on lõpupidu. Mina peaksin viima nüüd lasteaeda ülikonna ja jalanõud. Oeh, minule kõlas nii uskumatult. Niimoodi õppeaasta sees lõpupidu. Tormasin siis kohale ja jõuan sinna. Suurelt silt lõpupeo koosolek. Facepalm!

Jäime siis sinna koosolekule. Andril on täpselt sama lasteaia kasvataja, mis kunagi minul oli. Olime ka täpselt samas ruumis. Kõik kõik oli nii muutunud. Nüüd tagant järgi tuleb nii palju mälestusi meelde.

Need kapid olid sellised, et seal sees olid voodid. Ma isegi mäletan kus minu voodi oli. Algselt oli minu voodi seal valge ukse kõrval kapis. Sealt valgest uksest sai vannituppa ja vetsu. Mingi aeg mind pandi teise kohta ja ma magasin seal, kus on helesinine nupp. Minu voodi asus paremal poolel ja minu kõrval magas Heidy. Ma ei ole 100% kindel aga selline nimi mulle pähe hüppas ja nagu nimesilt tuli ka silmade ette.

Esimeselt pildilt näeb Hannat köögis mängimas aga kui mina väike olin siis seal oli diivan. Ma mäletan, et see oli kollane diivan. Mingi poiss ahistas mind seal 😆 Tahtis mulle hirmsasti musi teha aga mina ei tahtnud. Ma lausa kartsin teda. Sellel päeval peitsin ennast ära aga ikka leidis ta mind ülesse. 😄

Samuti ma mäletan kuidas me tähti õppisime ja sõime. Iga päev võeti kaks last kaasa ja mindi toitu tooma. Aitasime söögitädi, et üles tuua. Lõunauned vahepeal olid väga lahedad. Meil õpetaja vahepeal käis kuskil ära ja siis me ärkasime üles. Rääkisime juttu ja lõbutsesime. Kui tagasi tuli siis mängisime, et magame. Teinekord oli mul nii igav, et hakkasin ripsmeid kiskuma silmast 😂

Ma olin teinekord väga kurb, et mulle tuldi nii vara järgi. Ma alati ütlesin vanaemale, et ta tuleks hiljem mulle järgi. Minu arust oli täiega lahe jääda viimaseks lapseks. Ma ei mäleta, et ma oleksin jäänud aga alati tahtsin seda.

Mis mulle veel meenus siis lasteaias oli väga lahe õues olla. Teinekord me saime olla teise platsi peal. Meil oli kindel kamp kellega me käisime lund söömas 😂 Seoses siis õue minemisega siis mäletan selgesti kuidas kõndisin seal koridoris ja mulle meeldis täiega jalgu üksteise ette panna, et need püksid teeksid seda lahedat häält. Ma alati teistel kuulsin seda häält ja tahtsin ka aga mul tuli teistsugune hääl.

Ma mäletan, et ükskord me pidime meisterdama isadepäevaks lipsu ja ma ei saanud sellega hakkama. Ma vist värvisin selle süsimustaks ja õpetaja sai mu peale kurjaks.

Jõulude aegu saime komme ja jõuludel oli meil esinemine aulas. Ma suurt väga ei mäletagi. Ma tean, et kahel korral õmbles emps mulle kostüümi esinemiseks. Üks oli hunt ja teine oli kass.

Sünnipäevad olid ka lahedad. Mul käis rühmas üks tüdruk, kellel oli samal ajal sünnipäev. Ta nimi on Darja. Ausalt öeldes lasteaiast ma teda ei mäletagi. Ma ei teagi kas me seal pidevalt suhtlesime või mitte.

Tagasi algusesse. Kui koosolek sai läbi siis sain Andri kätte ja läksime koju. Ka sellel päeval oli mul hull peavalu ja hambavalu. Mitte miski lihtsalt ei aidanud.

Lõpuks läksime magama. Hanna ei tahtnud kuidagi magama minna. Kokkuvõttes läksime väga hilja magama.

Hommikul Hanna ärkas enne kui mina. Mina nii väga tahtsin magada aga ärkasin sellise suure peavaluga. Arvasin, et tuleb migreen. Meeletult kõht oli tühi ja selline raske peavalu. Lisaks hambad valutasid. Sellest rääkisin postituse alguses.

Ma tahtsin minna õue ja ma läksin empsiga kaasa. Viisime Andri kooli ja ise sõitsime korterit vaatama. Mõne aja pärast sain Marcusega kokku. Nägin teda üle pika aja. Ma isegi ei mäleta millal viimati nägime.

Algselt läksime Lasnamäe Centrumisse. Saime kokku inimesega, kes tahtis osta iphone aga ta ei ostnud. Peale seda läksime võtsime pitsa ja juua ning veidi magusat. Sõitsime siis Jägala Joale. Tegime väikse perepäeva.

Jägala Joale jõudes me kohe hakkasime sööma. Peale seda liikusime vaatama ja pildistama. Nii sai mul see aku ka tühjaks. Külm ja pildistamine ei käi kokku. Mul pole enne olnud selle telefoniga nii, et külmaga läheb tühjaks. Muidu on ikka ilusasti vastu pidanud aga seekord mitte. Täitsa välja ei lülitanud aga siiski- 1% jäi.

Just neid pilte vaadates avastasin, et ei saagi öelda ,,8848 altitude” perekond. Hannal seekord teine jope seljas.

Peale Jägala Juga läksime Kaberneeme, et teha seal paar pilti ja vaadata ringi. Hakkasime sõitma tagasi ja tagasiteel sõitsime läbi ka terrori ohvrite mälestusmärgi juurest. Ma polnud seal kunagi käinud ja mõtlesime ära käia. Koguaeg on see mulle meelde tulnud siis kui on liiga hilja ehk olen mööda sõitnud või on lihtsalt liiga kiire olnud.

Peale seda sõitsime veel ringi ja mõne aja pärast sõitsime minu autoni tagasi.

Koju jõudes olen mina vedelenud diivanil. Nüüd kõigele juurde on tulnud seljavalu. Hambavalu on nendest praegu kõige suurem ja peavalu kõige väiksem. Huvitav mis valu homme tuleb, sest siiani on iga päevaga uus valu tekkinud. Kuid jah, ma ei taha sellest mõelda. Ma pigem lähen nüüd magama. Äkki homme olen kõikidest valudest prii..

🤗