Olin terve pÀev kullerit oodanud nagu eelmises postituses kirjutasin.

Igatahes, Ă”htul tuli meie uksetaha ĂŒks hirmus “kummitus”. Andri jookseb hirmust ĂŒlesse ja karjub. Emps ka karjus, et tule alla. No ma siis lĂ€ksin. LĂŒkati mind siis sinna ukse juurde ja Andri vist tegi ukse lahti. Sisse astus hirmus tont 😄

Okei, okei.. see oli Marcus. Tal oli kĂ”rvits kĂ€es ja “meik” tehtud. TĂ”i meile komme. Ma vist ei nĂ€idanud ĂŒhtegi emotsiooni sellel hetkel vĂ€lja. Tegelt see oli vĂ€ga lahe ja ootamatu. Samuti tegi emps mulle haiget selle lĂŒkkamisega.

MÔne aja pÀrast liikusime me Hannale jÀrgi. Ma ei teinud meiki kuna teadsin, et Hanna hakkab kartma. Nii kui Hanna meile autosse istus peitis ta end minioni taha Àra. Hanna nii kartis Marcust.

MÔne aja pÀrast jÀi Hanna tuttu. Me Marcusega vÔtsime peetri pitsast kaks suurt pitsat ja lÀksime koju mugima.

PĂ€ris Ă”htul panime kostĂŒĂŒmid selga ja lĂ€ksime jooksma. KĂ€isime mĂ”nes kohas ja see jĂ€rel lĂ€ksime koju sööma. Hanna terve tee kĂ”ndis, mis oli minu jaoks uskumatu. Isegi kĂ€est lahti ei lasknud ega pistnud jooksu. Nii tubli!

Minul oli kĂ”ige igavam kostĂŒĂŒm kuna Hanna oleks kartnud mind.

MÔned pildid: