Selle postitusega läks küll nüüd kaua aega. Igatahes, 6 päev oli meie viimane päev Kreetal. Meie plaan oli võtta reisilt viimast ja nautida terve päev päikest. Kahjuks me seda siiski ei saanud teha. Terve päev saime hoopis vihma nautida. Algselt näitas meile ka ilmateade, et igapäev sajab. Õnneks pilved olid kuhugile mujale läinud ja meil vedas, päike paistis. Viimase päevaga aga ei vedanud aga samas vedas. Muidu oleks nii kurb ära olnud tulla. Teiseks meil kõik teised päevad olid mega ilusad. Mõni turist tuli alles sellel päeval sinna piirkonda puhkama. Vot see oleks õudne olnud.

Hommikusöögi magasime meelega maha. Mina ja Hanna ei läinud sööma. Olime nii väsinud ja ei suutnud midagi teha. Ärkasime ka päris hilja. Teised muidugi jooksid sööma. Sõna otseses mõttes. Kella 10ni sai süüa ja nad ärkasid 15minutit ennem.

Meie Hannaga aga kannatasime kella 12ni. Siis hakkas lõunasöök ja kestis kella 15ni. Viibisime seal suhteliselt kaua kuna seal olime varjus. Tee koju tundus liiga pikk sellise vihmaga. Meie söögilaud asus täpselt lombis nii, et me istusime seal jalad vees. Omamoodi lahe kogemus. Kalad olid muidugi puudu. Muidu oleks olnud super.

Peale lõunat ja kui vihm vähemaks jäi siis hakkasime liikuma oma kodu piirkonnas ringi käima. Käisime ja ostsime veel viimased suveniirid. Minul oli selleks ajaks juba kõik ostetud. Mina ostsin peaaegu reisi alguses suveniirid ära. Nüüdseks olen andnud juba Marcusele kingituse üle. Sellest räägin hiljem kuna unustasin pilti teha xD

Käisime ka ühes lahedas baaris söömas. Tulime just vihma pärast sinna. Seal oli ülihea kakao. Ma oleks tahtnud mitu tassi ära juua. Hanna magas ilusasti kärus. Hanna ärkas selle peale, et tal hakkas külm. Ta jalad olid läbimärjad kuna mul sellel kärul polnud vihmakile ja me panime prügikoti talle varjuks. Jalad said ikkagi märjaks.

Peale baari läksime koju. Vahetasime riideid, pakkisime kohverid ja mingi hetk läksime juba õhtusöögile. Aaa, ja mis mulle meenus.. Me käisime kuskil enne lõunat meres ujumas suurtes lainetes. Pärast vilistati meile, et me välja tuleksime. Saime teada, et lainetega ei tohi minna seal ujuma.

Õhtusööki oli ikka päris kurb süüa. Viimane õhtu, sealne toit, jook ja meeleolu. Kõike seda oli päris kurb sinna jätta. Vihm ikka päris palju andis meile kaasa. Peale õhtusööki pakkisime viimased asjad ja hakkasime liikuma peaukseni. Andsime võtme ära ja hakkasime oma bussi ootama. Bussijuht jäi hiljaks. Meie hotelli seltskond oli esimene peatus. Saime valida just kõige paremad kohad. Hanna jäi bussi sõiduga magama. Tänu sellele, et me käru ei avanud ja Hanna oli süles saime eelisjärjekorda. Hanna siis juba päris kõvasti läbi une nuttis. Samuti oli üks kuri naine seal väga pahane, et niimoodi nende ette lastakse inimesi. Endal tal oli ka poeg ja peaaegu sama vana Andriga. Hakkas seal peaaegu lõugama, et Andri ette tuli aga nagu meil oli üks broneering.

Lennujaamas me väga kaua ei oodanudki. Jõudsin korra facebookis vaadata ringi ja sealses lennujaama poest läbi minna. Juba siis kutsuti lennukile. Lennuk väljus veidikene varem, kui oli plaanitud. Tallinnasse jõudsin 5:44 kuigi pidi jõudma alguses 6:15. Selle lennukiga sõites tekkis väike lennuhirm. Kogesin seda esimest korda. Olen vist vaadanud liiga palju lennuõnnetuste seriaali telekast. 😀 Igatahes mingid väga kahtlased helid tulid ja emps ütles ka, et ta kuuleb seda. Eriti õudne oli siis kui üks mootor korra välja suri või seisma jäi või ma ei tea mida see tegi. Hirmus oli! Rihma tuli põles paaegu terve lennu lõpuni. Hanna magas terve sõidu maha ja mina üritasin ka magada aga ei saanud sellega väga hästi hakkama. Lennu lõpuks olid mu jalad surnud kuna Hanna magas mu jalgade peal.

Lennujaama vastu tuli Marcus. Tegi väga suure üllatuse. Tõi mulle suure suure kimbu lilli, lastele kommi ja ega mu ema ka lilledest ilma ei jäänud. Empsi lilled on temal öökapi peal ja minu omad elutoas laua peal. Minu üllatuseks ei unustanud Marcus Hanna turvatooli maha. Mina olin kindel, et ta unustab selle aga emps arvas, et ei unusta. Turvatool oli ilusasti kaasas.

Jõudsime kiirelt koju, teised läksid tuttu ja mina koos Hannaga sõitsime veel veidikene ringi. Siis saime ka meie tuttu jääda.