Hommikul ärkasin ja ei olnud mõttes, et päeva lõpuks võib olla mul uus tattoo. 

Alustame algusest. Kõigepealt pidin minema Marilyni kuti sünnale. Üritasin seda teha ja mul oli aku tühi, et vaadata kaarti kus see asub. Niisiis ma sinna ei jõudnudki. Hiljem kutsuti mind ka baari aga sinna ei saa ju Hannat kaasa võtta.

Tulles tagasi tattoo juurde siis kuidas see siiski juhtus? Vaatasin netis ringi. Facebooki tuli mulle teade, et keegi laikis ühte üritust. Just see sama üritus oligi kus ma tegin endale tattoo. Ürituse pealkirjaks oli minu arust “walk-in tattoo”. Ürituse mõte oli see, et said tulla oma tattoo kavandiga sinna, arutate läbi ja tehakse kohe peale. Niimoodi siis elavas järjekorras. 

Lisaks oli tattoo loterii. 20€ ja saad loosist võtta mingi pildikese ja selle kohe endale peale lasta teha. Mulle kõlas see väga huvitavalt ja kuna mul oli nagunii plaanis teha mingi hetk tattoo siis mõtlesin, et see väga hea ja odav võimalus kui pole mingit tattoo ideed. Tegelikult mul oli üks idee küll aga selle hind kujuneks 140-210euri. Matsin mõtte maha kuid ikkagi see kummitab.

Niisiis oli plaan sinna minna nagunii aga ma ei teadnud kellega. Ei tahtnud olla üksi selline hulljulge loll. Niisiis küsin algul Marliisi käest. Tema muidugi ei soovinud seda teha. Mõtlesin, et see ikkagi väga loll mõte. Hakkasin veidikene endas isegi kahtlema. Küsisin ka Meeliselt ja tema oli nõus. Ma läksin kohe hulluks. Mismõttes? Mõtlesin, et teeb mulle nalja. Nii ei olnudki.  Meelis tuli ja me läksime sinna salongi. Salongis oli päris palju inimesi. Enne meid oli kolm inimest. Üks, kes tegi oma idee ja kaks inimest tegi samuti loterii tattood. Ühel oli huuled ja hammaste vahel huulepulk. Teisel oli pingviin ja all kirjas oli “happy feet”. 

Emotsioonid? Jõudsime sinna siis mul oli juba väike närv sees. Küsisime loterii kohta ja pärisime millised tattoo teemad seal on. Ta mainis, et tattood sobivad kõigile ja võib tulla ka väga jubedaid ning väga häid ideid. Ma läksin selle mõttega seda võtma, et kui tuleb miskit ilusat ja meeldivat siis teen ja kui tuleb mingi mehelik või pealuu/surma teemaga siis kindlasti ei tule see minu peale. Ma võtsin siis paberirulli sealt ja hakkasin seda vaikselt lahti tegema. Mind isegi filmiti samal ajal. Kui olin selle pool lahti saanud rõõmustasin idee poolest. Vaatasin natukene lähemalt ja …


Naeratus mu suupealt kadus. Ütlesin koheselt, et see idee poolest meeldib aga need näod pole minu teema. Vastati, et saab muuta. Mu näole tuli uuesti naeratus. Ma olin õnnelik oma valiku üle ja teadsin koheselt kuhu see tuleb. Tuleb sinna “tiivakondile”. Samas polnud ma 100% kindel. Rääkisime veel ja arutasime kuhu saaks vee teha. Öeldi, et saan mõelda kuna järjekord on. Meelis sai esialgu try again ehk pidi võtma uuesti paberi. Tuli kotkas. Meelisel ei olnud mingit emotsiooni. Vähemalt mulle nii tundus. Kuna oli järjekord siis käisime jalutamas ja lõpuks ikkagi otsustasin, et tuleb sinna tiivale.


Mõeldud, tehtud! Mul selja peale oli teha üpris valus. Ilmselt sellepärast, et seal on luu. Meelise valu ei oska kirjeldada.

Mina tegin esimesena ja Meelis peale mind. Tulemustega oleme väha rahul. Ootame juba millal saaks selle kaitsekile pealt võtta 😊