Mul juba lõuna ajal oli selline vastik tunne, et midagi juhtub aga ma ei teinud sellest välja. Marcus tuli minu juurde, võttis mu peale ja läksime sõitma. Ta juba mõni päev enne mainis, et tal mingi probleem, millest ta tahab minuga rääkida ja see polnud telefoni jutt. Mina oleksin muidugi tahtnud kuulda sellest juba varem. Olin uudishimulik. Mingi hetk hakkas Marcus rääkima sellest probleemist. Probleem seisnes siis selles, et tal oli pokkeri sõltuvus. Kõik algas ühest mängust ja nüüd on jõudnud sellisesse tasemele kus ta võlgu ühele inimesele 800€. Eile oli käinud viimas üht summat ja täna läksime uuesti. Minul käisid juba hullud mõtted peast läbi. Ma ei tahtnud üldse olla seal. Mul tekkis nii kohutav tunne. Ta veel palus mul laenata telefoni, et helistada talle. Miks ta enda telefoni pealt ei helistanud? Tal oli aku tühi. Ma ei saa ju inimesele ei ka öelda. Ma laenasin talle siis oma telefoni. Endal olid juba päris jubedad mõtted peas. Vahepeal jättis ta mind korraks autosse, et käia vetsus. Mul endal oli tunne, et midagi halba juhtub. Mul sellel hetkel oli juba päris halb tunne..

Olime siis vähekene seal oodanud ja kohale tuli suur punane auto. Sarnane millega me lätti sõidame. Marcus siis kõndis sinna. Ma algust väga ei näinud kuna mu mõtted olid selle juures, et miks mind siia segati. Miks ei oleks võinud kedagi teist võtta või miks mina pidin see isik olema?? Olin facebookis. Mingi hetk kuulen karjumist. Vaatasin siis sinna. Vaatepilt oli selline nagu ma kartsin. Marcus oli pikali maas ja kolm venda peksid teda. Minu reageering sellele oli see, et ei tea kas peaks politsei kutsuma. Järgmisena mõtlesin, et ma ei teagi ju kus ma olen, kuhu ma seda siis kutsun. Käis mõte ka minema sõita. Minu teada oli auto ees veel võtmed. Ma mõtlesin, et nii ikkagi ei saa teha. Kuidas ma jätan teise inimese niimoodi. Samal ajal hakkasid minu poole liikuma kaks tüüpi. Üks nendest oli väga tuttav aga 100% kindel ma ka ei olnud. Ma vist jõudsin mõelda, et wtf miks ta siin on ja miks ta asjaga seotud.

Igatahes nad tulid tegid minu poolse autoukse lahti ja üks nendest ütles midagi vene keeles. Teine lihtsalt passis. Kuna ma ei saanud midagi aru siis ma vaatasin seda teist vennikest ja ma usun, et mu pilk võis olla selline, et mida sa tahad ja tõlgi mulle seda teise vennikese juttu. Nii see oligi, ta vast tõlkis mulle ja ütles, et autost välja. Tulin siis autost välja. Endal oli vihane nägu peas. Ma olin nii Marcuse kui ka enda peale vihane. Ma ei suutnud midagi mõelda. Ma ei suutnud mõelda seda, et mida nad tahavad minust, mida nad teevad minuga ja kas ma üldse enam kedagi näen…

Mulle öeldi järgmisena, et kõnniksin aeglaselt auto juurde. Seda ma ka tegin. Sellel hetkel suutsin isegi korraks mõelda Hanna peale ja mis temast saab. Läksin veel väga ebaviisakalt tema juurest ära. Hanna jäi koju mind igatsema. Ma vist suutsin hirmust veel mõelda Hanna tuleviku peale. Kui olin jõudnud kuskil poole peale, tuli vastu mulle kolmas vennike, kes kõndis relvaga. Minu mõttest käis läbi, et see küll päris ei tundu. Ma ei oskagi päris täpselt öelda kas see oli pigem enda rahustamiseks või siis oli see päriselt minu arvamus. Olin jõudnud sinna punase autoni. Auto uks oli lahti. Vaatasin sealt sisse ja ma nägin seal päris palju asju sees. Ma isegi ei oska öelda mida ma seal nägin. Ma vist nägin mingeid juhtmeid. Igatahes me läksime auto taha. Ma pidin olema seljaga auto poole. Siis oli küll tunne, et murdun. See aeg tundus nii veniv. Ma ei suutnud ikkagi uskuda kus ma olen ja millises olukorras, kuid sellel hetkel, kui olin seljaga auto poole, jõudis kohale see, mis kõik toimub. Ma tundsin kuidas mu jalad hakkasid värisema kuidas mu mõtteviis läks aina tumedamaks…

Mõni sekund hiljem hüppas kuskilt seljatagant välja Marcus ja ütles, et see kõik oli nali. Käes oli lilled. Ma ausalt ei tea kuidas ma need lilled vastu võtsin või kuidas mulle need lilled kätte said. Ma olin nagu vihane, segaduses, hirmus ja mida kõike veel. Mu pea oli täiesti tühi. Miks? Milleks? Miks? Milleks? Tekkisid küsimused. Nagu miks mina?? Ma ei saanudki oma küsimustele vastuseid.   Mingi hetk kordus mul peas aina ja aina see olukord, mis just oli toimunud. Ma ei suutnud midagi väga rääkida. Ma mõtlesin vaid seda, et see oli väga jube kogemus. Õnneks see oli vaid nali. Mõtted selle juures, et kui see oleks kõik päriselt olnud oleks see väga väga hirmus. See tegi mind kurvaks. Ma ei suutnud seda kuidagi naljana võtta. See oli nagu nii hinges mul nagu ma oleksin päriselt sellises olukorras ja olen kuidagi vabaks saanud.

Rääkides seda nalja empsile läks emps põhimõtteliselt paanikasse. Ta ise on läbielanud midagi taolist ja päriselt. No taolise all ei mõelnud konkreetset lugu ja see pole isegi ligidal sellele aga siiski. Mõlemad üks sama hirm. Ütles, et tal oli täiesti surmahirm ja ta jooksis elu eest.

Minu vanavanaema oli aga täiesti okei selle naljaga. Tema sain naljast aru. Ise on peaaegu 100 aastane. Ütles selle peale, et poisid jäävad poisteks ja nende arust võibki see olla naljakas.

Mis kõige huvitavam on see, et kõik see nali on võetud linti. Oli kokku kolm kaamerat. Üks kahjuks ei töödanud. Teised kaks töötasid. Ja see hetk kui Marcus läks vetsu siis pani ta ühe kaamera filmima. Tahaksin videot ka ise näha ja teile näidata, kuid siiani teevad seda videot. Kuidagi väga pikale on see veninud aga mis seal ikka. Minu weekendi video on endiselt valmimisel. No tegelt ma pole seda lihtsalt jõudnud üles panna 😀

Kokkuvõttes neil nali põhimõtteliselt õnnestus… Ma tundsin ühe tüübi ära just tema prillide järgi. Tal oli maski all prillid. Samas ma ei saanud endas 100% kindel olla. Teiseks võibolla nad oleksid pidanud olema agressiivsemad kui nende eesmärk oli saada minu pisaraid, sest seda nad vast tahtsid. Muud ei oska lisada. See mida mina seal tundsin on nii raske sõnadesse panna. … ja Marcus on endiselt jobu 😀 XD