Ma ei ole nüüd väga pikalt siia blogisse kirjutanud ja mõtlesin, et selles postituses räägin ainult Hannaga seonduvat. 

Hanna on viimasel ajal nii halb laps. Karjub ja vingub ilma asjata. Kõik hakkas enne Viljandi folki. Arvasin, et asi on kindlasti hammastes, et mõni hammas teeb haiget või hoopis punnitab igemest välja. Siiani vist pole seda olnud ja uut hammast pole näinud. 

Viljandi folgi ajal sain temast puhkust. Ausalt ütles selle peale jess. Suurema hurraaga läksin Pärnusse, Weekendile. Viljandi folgi ajal oli Hanna väga tubli olnud. Mõned korrad oli jonninud. Weekendi aega ei oska kahjuks öelda. Ma arvan ja pakun, et oli ka siis hea laps. Ainult minuga vist suudab olla see paha laps. 

Peale Weekendit oli nagu mingi hetk täiesti okei. Kuid nüüd paar päeva, mil olen temaga koos olnud on küll hullumaja. Ausalt, tahaks uuesti kuhugile põgeneda ja see ongi lähiajal teostav. 

Aru olen saanud, et Hannaga ei saa enam mitte kuhugile minna. Eile õhtul Marliisi juures mängisime lauamängu. Hanna koguaeg rügas mu süles. Mulle aga see ei meeldinud ja panin ta maha. Selle peale kukkus lõugama. Lõpuks oli nii, et ta ise ka ei saanud aru mida teha. Viskas end pulgaks ja röökis. 

Tänu Weekendile on ta unegraafik segamini. Õigemini mitte segamini vaid mõni ei osanud reisivoodit kaasa võtta kuigi ma tõin selle mõttega vanaema juurde. Ega ma kaamel pole, vastati selle peale. Tänu sellele olen ma Hannaga maadelnud kuidas sinna uuesti magama jääda. Esimesed paar ööd lihtsalt lõugas. Päeval samuti. Olen üllatunud, kui hästi ta jäi päeval magama, kui Marliis jäi meile ööseks. Marliis magas väga kaua ja lõpuks ärkasid nad peaaegu ühel ajal. Minu väike puhkus oli Hannast ka siis. Käisin hambaarsti juures ja empsi töö juures.

Nüüd tagasi Hanna juurde. Täna hommikul mu närv läks lihtsalt mustaks. Mul on nii kohutavalt kahju, et karjusin Hanna peale. Hanna hommikul kell 8 hakkas juba vinguma. Samas, me peamegi varsti oma rütmi kätte saama aga ma ei leppinud selles temaga kokku. Tavaliselt Hanna ärkab kell 10-11-12, kuskil seal ajal. See kõik okei aga kell 8. Ma olin nii meeletult kuri. Tavaliselt kui ta lubab mul magada siis see kord oli eriti vastik. Lihtsalt ronib mul otsas ja kisub juustest. Okei, no ärkasin üles. Tuleme ilusasti alla ja mis Hanna teeb? Kukub lõugama. Miks? Ma ei tea. Ma siis ei teinud temast välja. Karjus siin peaaegu 45minutit. Ma lihtsalt karjusin ta peale. Panin ta laua taha aga tema ajas end pulka. Ma lihtsalt surusin ta sinna istuma. Tema röögib, mina nutan. 

Ma olen nii kuradima väsinud Hanna nutmisest, karjumisest, lõugamisest. Muidu Hanna on väga tubli ja tore tüdruk. Ta näitab oma iseloomu välja. Tean kuhu poole see liigub. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata millal Hanna lasteaeda läheb. Samas ma olen nii meeletult kurb. See saab üks raskemaid aegu olema. Mida rohkem ma selle peale mõtlen seda rohkem ma pean oma pisaraid kinni hoidma. Lisaks on mul väga tüütu väike vend Andri. Ta suudab alati Hannat karjuma panna. Kas tuleb liiga lähedale, läheb liiga kiirelt eest, võtab asju ära, karjuvad üksteise võidu jne. Enne kui mõtlesin, et nii tore oleks kui oleks kaks väikest last väikse vanusevahega. Endiselt mõtlen, et see on laste suhtes väga tore kuid samas rip mu närvid. Mõnes mõttes peaksid elama läbi ühe korra seda iseloomu näitamist ja muid käitumisi või noh ma ei tea. See oleks laste suhtes ka rohkem harjutavam kui see, et teine laps on 7 ja siis sünnib väike beebi. Mina mäletan, et kui Andri tuli siis ma olin mingi 12 ja ma olin vägagi armukade. See selleks.

Rõõmus uudis on see, et Hanna läheb juba esmaspäeval lasteaeda. Muidugi hakkab see harjutamine alles pihta kuid olen nii rõõmus selle pärast aga samas ka kurb. Lasteaia valikuga pole ma endiselt rahul. Täna lähen panen Hanna uuesti nimekirja ja loodan, et saan järgmiseks aastaks koha. Ilmselt on seda raskem saada kuid loodan, et saame hakkama. Ilmselt kui Hanna esmaspäeval lasteaeda läheb siis ma meiki ei pane peale ja võtan päris mitu pakki salvrätikuid kaasa. 

Mis mind eriti tigedaks ajab on Hanna söömine. Ta võtab paar ampsu ja siis lõpetab söömise. Kõige häirivam on see, et Andri on talle eeskujuks. Kui on söömine siis peaks nagu laua taga istuma ja sinna jääma söögi lõpuni. Nüüd aga mõlemad tõmblevad ringi ja siis söövad edasi. Olen ikka üritanud rääkida Hannaga, et kui nüüd lahkud siis enne ei saa süüa kui uuesti on söögiaeg. Ausalt ma ei jaksa olla enam mõlema peale tige ja panna paika neid. Samuti Andri vahepeal ronib laua peale, Hanna teeb järgi. Nagu kus on kombed?!?

Oeh, nii väsinud.. Teen lõunauinaku vast