Pühapäeva hommikul ärkasime nagu tavaliselt. Mingi hetk tuleb emps minu tuppa ja annab teada, et nüüd lähme kõik koos Aegna saarele kanuudega. Mõeldud-tehtud. Nii me ka tegime. Algul oli plaan minna Avo sõbra ja tema naisega. Nad siiski ei tahtnud tulla. Nad hakkasid pigem kartma. Järgmisena plaan oli Liivi koos oma perega. Siis aga mõtlesime, et me ei mahu niimoodi. Meid oleks kokku liiga palju. Lõpuks kutsusime Anette ja Sergei.

Nad tulid meie juurde päris varakult. Mina ja Hanna ei olnud veel valmis. Olime tudu riietes. Hakkasime siis sättima. Sergei ja Avo panid kanuud paika. Mina vahetasin riideid. Mingi hetk aga hakkasime liikuma poodi. Võtsime suuna Lasnamäe Prismasse. Kuna Hannal polnud veel päästevesti siis pidime selle hankima. Saimegi sealt just viimase ja Hanna suurusega. Niisiis joppas. Samuti värviga vedas. Roosa! Kui tulime autosse siis avastasime, et turvaelement oli jäänud selle vesti külge. Serku siis jooksis poodi ja lasi ära võtta. Me aga sättisime ilusasti toidud autosse jne.

Tahtsime siis sõita läbi Kose Piritale aga see tee oli kinni. Meil läks päris kaua aega, et jõuda Rohuneeme. Kui me aga sinna kohale jõudsime siis tõstsime kanuud välja ja pakkisime asjad kaasa.

Me sõitsime 2,5 kilomeetrit kanuuga. Meil läks selleks aega peaaegu 40 minutit, natukene vähem. Hanna suutis oma luti visata üle parda ja pärast nuttis lutti taga. Õnneks nutt möödus kiirelt. Laineid oli ka ning Hanna vahepeal kallutas ühele poole ja siis teisele poole, päris hirmusi oli. Õnneks Hanna nii pööraseks ei läinud.

Kohale jõudes mõtlesime leida koha, kus istuda ja süüa. Tegime mõned pildid ja siis tuli meie juurde G* õde. Tuli tervitama. Algul ma ei tundnud äragi. Ma nagu olin omas mõttes ja mõtlesin, et keegi tuleb kedagi teist tervitama. Kuna mul veel oli silmapõletik siis mul olid silmas nõrgemad läätsed ehk ikka kissitan silmi, et näha. Aga nii tore oli näha. G tädi, teine õde ja saaremaa vanaisa olid ka seal, kuid jõudsime liiga hilja. Vanaisa ei saanudki Hannat näha. Sellest on mul küll kahju. Aga see selleks..

Sõime oma söömised ära. Emps, Avo ja Andri läksid saart avastama. Natukese aja pärast läks ka Serku järgi neile. Meie Anettega jäime sinna laua taha, mis sadama juures asub. Muidugi Hanna jäi ka meiega. Mingi hetk helistab emps, et tulge meile vastu. Peidke kotid ära ja avastage ka saart. Panime siis kõik asjad kokku ja hakkasime liikuma. Me ei leidnud mitte ühtegi kohta kuhu kotte panna. Niisiis me võtsime need kaasa.

Me olime kuskil pooltundi juba kõndinud kolme koti ja lapsega. Hanna oli mul kukil ja mul oli käes üks raske kott. Anettel oli toidukott ehk termokast ja must suur prügikott, mille sees olid riided. Me tassisime terve tee neid kõike. Mingi hetk jõudsime külakiiguni, kus otsustasime teha väikse peatuse. Kuna sõitsime kanuudega siis julgemad võtsid telefonid kaasa. Mina ja Anette ei julgenud võtta oma ifööne kaasa siis oli meil Avo telefon. Kui me jõudsime sinna siis helistas meile tundmatu number. Võtan siis vastu ja mingi imelik hääl kostus algul. Mõtlesin, et kes see võiks olla, kas keegi tahab valgejõed rentida või mingi muu tegelane seoses Avo tööga. Lõpuks tuli välja, et see siiski Serku. Algul oli paanika, et ta alustas juttu, et Avo on kadunud. Mõtlesin mida kuradit. Kui ma esitasin talle küsimuse, et kus ta on ja kellega ta on, siis sealt vastust ei tulnud. Mingi hetk küsisin uuesti. Mõtlesin juba, et me kõik oleme kadunud kuskil. Lõpuks tuli välja, et ta oli minu empsiga ja Avo ning Andri läksid oma teed. Meie Anettega aga pidime tagasi kõmpima. Me mingi hetk lihtsalt olime üksteisest vist mööda kõndinud aga erinevadel teedel või miskit sellist. Ilmselt oli see seal kohas, kus meenutasime filmi ”Vale pööre”. Tee läks sealt kaheks ning mõtlesime kulli ja kirja visata.

Me kõndisime siis sama targalt tagasi sadamasse koos kolme koti ja lapsega. Hiljem oli kolme koti ja magava lapsega. Küsimus teile, kas te olete kunagi kukil magama jäänud? Hanna seda igatahes tegi. Ta reaalselt jäi magama kukil olles. Meil on isegi pilt, kus Anette teeb 3 minutit enne pildi ja siis pärast. Nagu selle ajaga jõudis lihtsalt ära vajuda. Täiesti uskumatu! Nii ma siis tassisin Hannat peaaegu 20minutit kukil, kui ta magas. Muidu kokku kukil oli peaaegu tund aega. Oeh kuidas ma kärust puudust tundsin.

Sadamasse tagasi jõudes tuli vastu Serku, kes lihtsalt naeris meie üle. Panime siis Hanna teki peale magama. Küll oli imelik vaadata kuidas ta põõsa all puhkas nagu mingi väike joodik. Samas huvitav 😀 Hakkasime siis üheskoos Avot ja Andrit ootama. Emps ja Serku rääkisid mis nad nägid ja mida tegid. Mingi hetk aga emps hakkas nii muretsema, et film juba silme eest käis, mis kõik võis juhtuda. Oeh, igatahes pani vanemat. (inside joke, meie vanema muretseb iga asja pärast. Muidu kui keegi miskit lubab ja tahab näiteks külla tulla aga ei tule siis on pani Aprit ) 😀

Lõpuks tuli Avo ja Andri ka välja ning nad rääkisid mis tegid ja mida nägid. Nii meie saaretuur läbi sai. Otsustasime tagasi aerutada. Hanna aga ikka magas ja meie kanuud olid veidi kaugemal. Hannat aga tassisime nii, et üks võttis ühelt poolt teki nurkadest kinni ja teine teiselt poolt. Nii kõndisime päris pika maa maha. Kohale jõudes nagu alati siis Hanna ärkas üles. Vahetasin Hannal mähku ära ja panin kombe selga ning kõige peale päästevesti. Selle ajaga leidsin kaks jalutavat puuki- üks oli minu käe peal, üks oli Hanna kombe peal, kuigi ma võtsin selle just alles kotist välja. Otsustasime kiiruga tagasi sõita, et teha sauna ja ujuda basseinis. Nii me tegime. Tagasi aerutasime peaaegu 30minutit. Kodus tegime mõnusat sauna ja käisime jahutamas basseinis. Nüüdseks mul tore kurguvalu, kuigi õhtu oli seda väärt. Väga tore oli meenutada lapsepõlve just selle basseini osas. Isegi Hanna võttis sellest osa.

Nüüd ka mõningad pildid. Vabandan kvaliteedi pärast. Avo telefoniga tehtud.