Küll on raske see nutisõltuvus. Üritasin siis veeta aega looduses. Kuna mu tuju polnud ka kõige parem siis vajasin seda looduse õhku. Nüüd kõigest järgnevalt..

Tänane päev algas rahulikult. Ma isegi ärkasin veidikene enne Hannat. Ma hakkasin kohe tegema endale eesmärke niiöelda selleks aastaks. Need eesmärgid jätan praegu vahele. Hannal hakkas nii igav, et ei jaksanud enam minuga olla ja ”keeras” tuttu ära. Kuidas? Nagu te teate siis reisivoodi on mul toas ikka veel. Seal sees oli Hanna tekk. Hanna tahtis seda hirmsasti kätte saada ja ma ulatasin selle talle. See järel läks ta oma voodisse- sinna suurde. Andsin talle raaamtu, paberi ja pliiatsi ning mängu telefoni. Arvasin, et Hanna tahab niiöelda jäljendada mind aga ta läks hoopis tuttu.

Mina hiilisin oma toast siis välja ja tulin vanemate tuppa. Emps oli ka veel kodus. Varsti hakkas minema tattood tegema. Mina jäin siis oma mõtetega üksi. Andri jäi alla multikaid vaatama ja Hanna tudus. Mingi hetk tuli ka Avo koju. Meie plaan oli minna kõik koos õue sooja ilma nautima. Kuniks helistas mulle Cätu ja saime hoopis temaga kokku.

Sõit Cätu juurde lõppes väga õnnelikult. Kuskil poole tee peal sinna, oleks mulle üks veoauto sisse keeranud. Ma sõitsin teelt välja ja oleks äärepealt ka vastu posti sõitnud. Õnneks sain tee peale tagasi. Ma peale seda niimoodi värisesin, et jube. Kõik lahtised asjad, mis mul autos olid kukkusid istmete pealt maha. Ma ei kujuta ette millised oleksid olnud need tagajärjed. Õudne! Ma veel vaatasin sellele veoautole enne otsa, kui ta keerama hakkas. Neid seal autos istus kaks tükki. Ma ei tea, mis olukord tegelikult oli seal autos, kuid mulle tundus, et see kõrval olev inimene andis juhile märku, et mina tulen. Veok oli juba oma ninaga minu tee poole peal. Neid tundeid ja emotsioone on väga raske siia sõnadesse panna.

Kui ma Cätu juurde jõudsin siis ma ikka veel värisesin ja ei suutnud väga gaasi anda. Jalg ka nii värises. Põhiline asi, miks Cätuga kokku saime oli see, et tegin neile veits taksot 😀 Aa, ja ma tõmbasin nööriga auto tööle. Muidugi oma autoga teist autot. Esimest korda! Ma arvasin, et see on palju hullem. xD

Peale sõitu siis läksin vanaema juurde. Vot seal see paha tuju tuligi. Ma ei hakka seda siin pikalt lahkama. Paha tuju sai mingi hetkel lahenduse ja kõik jälle roosiline. Kuid kui mul oli see paha tuju siis otsustasingi minna loodusesse.

Ma sõitsin koju. Pakkisin mõned asjad kaasa. Hannaga läksime siis poodi ja meie seiklus võis alata. Ega see midagi erilist polnudki. Sõitsime Maardu järve juurde pikniku pidama. Sain just ostetud maxima pikniku teki kasutusse võtta. Väga mõnus oli seal olla. Hanna mängis liivaga. Tatsas seal ringi. Me olime seal peaaegu tund aega. Hanna oli terve see aeg nii sõnakuulelik kuniks avastas vee. Muidugi ta üritas sinna minna korduvalt aga minu kuri sõna oli peal. Lõpuks ikka läks sinna ja astus oma roosade vilkuvate tossudega vette. Ohh seda kisa. Hanna ehmus ära ja mina pistsin lõugama. Usun, et seda pealt vaadata oleks päris õudne olnud.

18280865_1750154481678061_662928588_n

Meie instagramis on lahe video Hannast. Minge vaadake ja visake like 😉 Kes pole veel follow vajutanud siis saate seda teha siit.

Seejärel mõtlesin, et mida edasi teha. Hakkasime siis sõitma Jägala-Joa poole. Kurb tõsiasi oli see, et ma ei teadnudki kus see on. Ma algul sõitsin nii nagu meeles oli. Mingi hetk tundsin, et see pole ikka õige koht. Lükkasin siis neti ja gps sisse. Lõpuks leidsin ka selle õige koha üles.

Algul olime me ühel pool. Käisime uudistasime sealt poolt ära ja mind ikkagi jäi painama see teine pool ka. Sõitsin siis teiselt poolt ka vaatama. Kui olime seal teisel pool siis sinna tuli mingi kahtlane auto. Minul endal hakkas hirmus. Õnneks oli seal veel inimesi. Mingi hetk hakkasid need inimesed ära liikuma. See hirmus auto oli ikka seal. Kui vaatasin seda autot siis mees oli tõstnud endal jalad kuhugi, et tema paljast jalga oli näha. Ma usun, et te juba teate, mis ma võisin arvata 😀

Igatahes hakkasin ka sealt kiirelt liikuma. Sõitsin niiöelda küla teed pidi koju tagasi. Näitasin veel Hannale talli, kus ma kunagi käisin ratsutamas. Seal oli päris ilus sõita. Nii ilus päikeseloojang oli. Koju jõudes läks Hanna suhteliselt kohe magama. Mina jäin siia postitust kirjutama.

18280892_1750154141678095_632710011_n

Ausalt öeldes siis see plaan, et teha nutivaba õhtu ei toiminud, ma murdusin, kuid sain ilusa õhtu looduses, mis on ka positiivne.

Kuidas Teil on nutivaba aeg möödnud? Kas olete suutnud viia selle lõpuni või olete murdunud?