Hommik algas väga rahulikult. Sõime, mina veel vaatasin kooliasju üle ja Hanna mängis. Lõunal Hanna magas toas. Mina sain teha uurimistööd. Mingi hetk Hanna ärkas ja oli väga pahur. Kui alla läksime siis Hanna nii vaatas tagant uksest kuidas kõik väljas olid ja tahtis ise ka välja minna. Tõi juba papud sinna ja üks oli ka jalas. Lõpuks otsustasin, et läheb ikkagi jalgrattaga sõitma. Nii see ka tehtud sai.

Kui me õue läksime siis avastasin, et Avo on hakanud puuotsa onni ehitama. Oeh, kuidas mina oleksin tahtnud sellist onnikest. Kadedaks kohe võtab. Kui ükskord valmis saab siis sellest ka juttu tuleb.

Kuid ega see rattaga sõitma minemine polnud kerge. Esiteks, ei olnud õiget võtit, millega saaks panna rattatooli kinnitust ratta külge. Küll ma nägin nii palju vaeva, et seda rattatooli raamile saada. Ma vist keerasin seda kokkuvõttes kolm korda raamile. Esimesel korral panin ma selle valesti. Teisel korral proovisin seda panna niiöelda sadula külge aga siis mõitsin, et nii ei tohi. Kolmas kord panin sinna samasse kohta, kus esimene kord. Kuna seal polnud nii palju ruumis siis võtsin sellise kruvi ära, mis sadulat niiöelda kinni hoiab. Muidu see liiguks. Ma sõitsin niimoodi maja ette ja nägin, et Andri rattal on samasugune jublakas, mida just minul on vaja. Tegin siis vahetust. Otsisin vajalikud tööriistad, et seda lahti saada ja siis panin selle endale. Andri rattalt tuli natukene värvi sealt koha pealt maha. Ups! 

Igatahes, kui kõik sai rattatooliga kõik korda ja sadulaga siis avastus tuli rehvide kohapealt. Need olid täiesti tühjad. Läksin siis tagasi garaaži, et otsida pumpa. Ei leidnud! Leidsin kompressori. Vaatasin, et seal olid mingid otsad puudu. Püüdisin neid siis ära vahetada ja saingi sellega hakkama. Ma tundsin kuidas mu käed olid väga karedad ja mul selle kõigega murdusid kaks küünt ära. Lõpuks tuli Argo appi ja aitas rehvid täis pumbata ja tõi veel ratta õue ka. Mina siis kinnitasin uuesti kolmandat korda Hannat sinna ja sõit võis alata. 

Algul oli väga ebamugav. Tasakaal oli kuidagi nii veider. Hannale tundus, et see meeldis. Algul rääkis väga palju juttu. Mida rohkem sõitsime, seda vähemaks jutt jäi. Sõitsime siis kirsipuu poodi. Ostsin sealt kaks saia, vee ja kalmaarisnäkid. Sõime seal poe ees ja hakkasime koju tagasi tulema. Hanna hakkas suhteliselt kohe nutma. Ta tahtis nii väga juua aga ma ei saanud talle enda kuna ta ei oska veel pudelist juua. Plus Hannal oli väga ebamugav müts peas. See tuli koguaeg silmade peale. 

Sõitsin siis karjuva lapsega koju. Ise oleksin tahtnud veel sõita. Kokku sõitsime vähe. Ainult 4km. Kuid siiski mõnes mõttes hea.

Ratta ässadest on ka paar klõpsu