Käisin 2016. aasta suvel Dubrovnikus, Horvaatias. Läksime emme, mina, andri ja hanna. Emad lastega. Meil oli vahemaandumine. Sinna minnes oli Viinis ja tagasi tulles Rootsis kus suutsime ka ära eksida. Lend läks mõlemal väga hästi. Esimene lend Hanna sõi piima kui tõusime ja maandusime. Teise lennu magas ta maha. Nii oli  ka tagasi tulles. Rootsist Tallinnasse jõudes oli lennuk nii pisikene, et see hirmutas väga ära. Andri veel unustas koti kuhugi ja me vaevu vaevu jõudsime lennuki peale. Meid saadeti uksest välja lennujaama platsile ja mina hakkasin tormama vale lennuki peale koos Hannaga. Siis öeldi, et mitte see lennuk. Oleks ehk ka juhtunud nii nagu filmis ”Üksinda kodus”.

Sinna jõudes oli probleeme hotelliga. Me olime esimest korda võtnud läbi booking‘u majutuse. Pidime kohale jõudes helistama kuid meil ei hakanud see kutsuma. Tegu oli vale numbriga ja tore lennujaama tädi infos aiatas meid. Sellega läks kõik hästi. Ainult, et jah asukohaga väga ei vedanud. Meie olime täiesti mäeotsas viimases reas. Tänavate asemel olidki trepid. Kohutav lapse ja käruga seal käia. Lõpuks jätsime käru hotelli ja käisime kõhukotiga ringi. Hiljem suutsime oma asju veel vähendada, et lõpuks läksime põhimõtteliselt ainult raha ja Hanna toiduga välja.

Käisime ka kahes muuseumis ja linnamüüril kõndimas. Muud väga ei teinudki kuna meil oli see puhkusereis. Kraade oli seal palju ja vahepeal oli reaalselt veepuuduse tunne. Ilmad olid ilusad ja päikest sai ka võetud. Mina sain mõlemad muuseumid tasuta kuna müüa arvas, et ma 16 😀

Veits ka pilte: