Täna oli minu esimene poolik koolipäev. Ärkasin ma 11:30 ilma kellata. Hakkasin sättima ja sättisin ka Hannat. Viisin Hanna tema vanavanavanaema juurde ja Andri läks ka kaasa. Ise läksin eesti keele tundi proovieksamile. Tegin seal lugemis ülesande ja kirjandi. See oli meie proovieksam. Enda arust läks jumala hästi kuid teate küll seda tunnet.. Lõpuks tuleb ikkagi 2. Ma isegi ei oska öelda mis hindele ma selle enda arust tegin. Seda liiga raske pakkuda. Enda arust sain kirjandi sisukalt kirjutatud samuti vastasin ka ilusasti lugemis ülesanded kuid see ole näha juba õpetaja tagasisidemest..

Kui ma kooli läksin siis ma räigelt naveerisin. Mul oli tunne, et minestan. Kus ma niimoodi kartma õppisin.. ei oskagi öelda. Ma hingasin kolm korda sisse-välja ja võtsin julguse kokku, et kõik kaaslaseid näha kuid lõpetuseks nägin vaid üht klassivenda, kes koos minuga kirjandit kirjutas. Ma ausalt ei tea kus olid teised või miks tundi ei tuldud. See pole ka oluline. Oluline vaid see, et suutsin nii pika puudumise järel kooli minna. Olen enda üle uhke.

Samuti saan teile ka ühe parimatest uudistest rääkida… 

HANNA ON LASTEHOIDU VÕETUD!!!!!

Nüüd peab seda tähistama. Saaksin tutvuma minna jaanuari lõpus kuid ei tea kas riskin sellega kuna reis meil tulemas ja mine tea mis pisiku võib sealt saada. Siiski lastega tegelev asutus. Pakuti aeg sellel reedel ja 24ndal. Arvan, et pigem alustan veebruaris. Kuid samas tahaks ikka kindel olla, et see koht sobib. Arvan, et 20ndal siiski lähen tutvust tegema. Ja kui ta saabki miskit siis peaks see läbipõetud olema selleks ajaks kuid ptui ptui ptui seda ei juhtu.


Väike pilt hommikust