Mina olen Elise ja see on minu esimene postitus siia blogisse. Ma olen enne proovinud blogida ja nüüd alustan ma täitsa puhtalt lehelt. Alustame siis kuskilt …

Olin kunagi ”aktivist”. Mulle meeldis kunagi üritusi korraldada ja ise seal osaleda. Ma olin oma vanas koolis õpilasesinduses. Ma kuulun/kuulusin ka organisatsiooni nimega Tegusad Eesti Noored, edaspidi TEN. Sellega liitusin oma esimesel üritusel, mis oli mu enda koolist väljas. Selle ürituse nimi oli Tallinna Linnavolikogu Simulatsioon 2013, edaspidi simu. See üritus toimus Tallinna Ühisgümnaasiumis ja kuna ma polnud ennem selliste üritustega kokku puutunud siis ma ka ei teadnud mitte midagi. Kuna üritus toimub koolis siis ma ei võtnud kaasa madratsit, mis oli suurim viga kuna ma maas ei saa magada, siis ma magasin toolide peal. See üritus oli kolm päeva mis tähendab, et kaks ööd peab magama toolide peal. SEE OLI KOHUTAV!! Peale Simu olid väiksemad üritused aga see ei muuda midagi. Simulatsioonil käisin aastal ka 2014.

Ma käisin Linn Lilleliseks 2013, see oli üritus kus eri taustaga noored tulevad kokku, et üheskoos lõbusalt aega veeta. 2014 aastal ma sain ka Linn Lilleliseks korraldusmeeskonda.

Ma olin veel XXXII Vanalinna Päevade Vabatahtlik, seal saime süüa korralikult ja tegime ka vabatahtliku tööd. Peale seda olen seal veel olnud.

Käisin ka TENi suvepäaevadel. See oli suhteliselt igav ja ma ei suutnud kellegiga juttu teha seal kuna olin käinud enne peol ja ma magasin seal ainult.

Käisin ka oma maleva tiirud ära. Marjamaa 2013, Vanalinn 2013, Vahessaare 2014. Marjamaa malevas oli mul ka veel maleva pulmad ja esimest korda sain ma ka retsitud.

Peale malevat käisin ma EÕEL Suveseminaril ( Eesti Õpilasesinduste Liidu ). See üritus jäi mulle nii hinge ja ma mõtlen selle peale koguaeg kui samade inimestega kohtun. Seal ma sain palju tuttavaid. Seal kõige tähtsamal kohal on Kelly, Enely, Anastasia, Kunnar, Mait, Heino. Nendega sain kõige paremini läbi ja olime koguaeg koos. Meil on palju naljakaid mälestusi, mida meenutame alati. Kui ära minek oli siis pisarad jooksid mööda põski, kõigil oli nii hea siin ja kurb oli ära minna. – see lõiguke võetud vanast blogist. Nii armas on seda lugeda. Kurb ainult kui inimesed lahku kasvanud. Meie seltskond vähenes 3ndast üldkoosolekust. Üldkoosolekul olen käinud kokku 4 korda. Üks kord käisin alles hiljuti sellel aastal. Kõik oli nii muutunud

Ühel aastal käisin ka Tallinna Merepäevadel vabatahtlikuna. See oli aasta 2014.

Niisiis saab öelda, et 2014 suvi oli minu kõige tegusam suvi!

Meenutuseks, et ma ei kahetse mitte midagi kui vahepeal on jäänud vale mulje. Ma ei kujuta oma elu ette ilma Hannata. Arvatavasti oleksin aktivistina kaugemal ja võimalik, et ka oleks jõudnud Eestist välja. Kuid kunagi pole liiga hilja- kunagi jätkan.