Kuna G-iga olime just läinud lahku ja ma tegin enne seda rasedustesti. See näitas negatiivset. G oli siis juba oma elu peal. Tal oli uus tüdruk, õigemini eksiga läks suhtesse. Mina olin siis kodus terve see aeg kui G väljas möllas kellegiga. Mina tundsin ennast väga haigena kuid samas ma natukene kahtlustasin. Ma käisin koguaeg külastamas emmedeklubi lehte, kus oli raseduse kalkolaator. Panin sinna oma viimased päevad ja vaatasin ning kujutasin ette milline beebi mul võiks kõhus olla. Ta näitab seal piltidena umbkaudu kuidas embrüo välja paistab. Ma koguaeg hoidsin oma kätt kõhul. Niisiis emps pani mul perearsti juurde aja kinni. Mul oli olnud siis nädal aega iiveldust ja pissida oli valus. Piss oli punane. Sellepärast ka perearst arvas, et mul neeruvaagnapõletik. Ainuke kummaline asi see, et neeruvaagnapõletiku üks sümptomitest on palavik. Seda mul ei olnud…

Perearst määras mulle antibiootikumid. Ma algul ei julgenud neid võtta. Ma mõtlesin, et enne ostan rasedustesti ja siis võtan kuid ma ikkagi tulin järeldusele, et ju ma ikka kujutan ette seda kuna me tahtsime beebit. Nii kaua kui koos olime ei tulnud ju midagi, miks just nüüd peaks midagi olema. Niisiis viivitasin nende antibiootikumidega kaks päeva. Siis hakksin neid võtma. Ma jõudsin võtta kolm päeva neid antibiootikume kui emps ütles mulle ühel hommikul, et ta läheb tööle ja ma annaksin talle pissiproovi, et ta viib selle laborisse. Ma nägin ta käiku kohe ette ja ma ütlesin talle, et ma ei usu sind. Emps mul töötab haiglas medõena. Ta õnneks tegeles oma adjadega ja ta ei kuulnud seda. Niisiis andsin talle proovi ja tema läks “tööle”. Tagasi tulles ta ütles, et me peame rääkima kas kohe või hiljem. Ma ütlesin hiljem. Mul süda nii peksis ja ma teadsin millest ta tahab rääkida. Ma võtsin jäätise ja hakkasin seda sööma. Vahepeal jõudsin Anettele kirjutada, et appi. Tema ei teadnud asjast midagi. Pärast kirjutasin talle ei midagi.

Tuli siis see kaua oodatud hetk kus emps tuli minu juurde ja võttis taskust kaks rasedustesti välja. Ma hakkasin nutma ja samas ma olin maailma kõige õnnelikum. Ma mäletan, et mu esimesed sõnad olid “kas ma tegin talle liiga?”. Emps olin segaduses kellele ja mida. Mina osutasin käe kõhu peale. Emps oli veidi segaduses, et ma tõesti tahan beebit. Emme ütles mulle ükskõik mis sa ka ei otsusta ma toetan su otsust. Need olid kõige paremad sõnad üldse! Emps oli kindel, et ma katkestan kuid sellest ma ei tahtnud mõeldagi..

Mida öelda G? Mina algul üldse ei tahtnud öelda G seda. Tahtsin hoida seda saladuses ja mitte temaga enam tegemist tegema. Tagant järgi ma kahetsen seda otsust, et ütlesin. Ta pole mu kõrval ju nagunii… Algul saatsin talle snapi pildi rasedustestist kiri juures palju õnne isa või midagi sellist. Ta saatis pildi rõdul olles, et kas kohe hüppan siit alla ja järgmine, et ma valetan. Ma siis hakkasin nutma ja ütlesin empsile, et see ei olnud hea mõte. Emps siis vihaselt helistas G-ile ja rääkisid seal väga pikalt. G muidugi tahtis, et ma katkestan..

Emps pani Haapsalu haiglasse aja, et minna vaatama kaugel on mul rasedus. Haapsalus on mu ristiema ema töökoht. Tema siis algul vaatas mu rasedust. Me läksime sinna algul kuna seal oleks saanud katkestada kohe kui ma oleks tahtnud.

Õhtul poole sain siis aja Tallinnas. Käisime kontrollis ja sama protsess seal. See arst tegi mulle väga liiga ja ma lihtsalt nutsin. See oli liiga palju minu jaoks ühe päeva kohta. Emps rahustas mu maha ja jälle oli kõik korras. Pidin siis igasuguseid proove tegema ja pissiproov oli järgmiseks korraks ning vere võtmine.

Koju jõudes käisin vetsus ja tuli selline suur verine klomp mu seest välja. See oli väga õudne. Ma läksin nuttes emme juurde ja emps helistan Janele, mu ristiemale. Ta oli kunagi ämmaemand. Ta ütles see täiesti normaalne kui alles proovid võeti. Muutusin siis rahulikuks…
🤗